Tulbid õitsevad

Täitsa üllatusega märkasin täna, et esimesed varajased tulbid juba õitsevad. Aga ma ei teinud neist pilti, sest täna oma readerit vaadates nägin nii palju kevadlillede pilte, et … ära tüütas 🙂 Ja siis mõtlesin enda poolt pildistatud lillepiltide peale, mis enam varsti arvutisse ega flickrisse ära ei mahu, ja ikka saab neid igal aastal veel ja veel juurde klõpsitud 🙂

Tahaks juba igasugu seemneid istutada, aga selleks tuleks korralikud peenrad valmis kaevata ja võibolla isegi mõni puust kast muretseda, et oleks toredam. Saab näha, kui kehvaks siis nüüd ilma keerab, loodetavasti ikka saab aias veits nokitseda. Külm ju iseenesest ei sega, küll aga paduvihm. Aga seda vist nagu ei lubata.

Kiskusin täna peenrast välja meetrite viisi piparmündijuuri, mis ma lolli peaga lillepeenrasse istutasin eelmisel aastal. Ja nägin, et petersell on kenasti talve peenras üle elanud ja karulauk on ka väljas juba, kuigi siiski nagu võiks teist rohkem olla.

Suur reede

Seda tähistasime korraliku aiakoristusega, natuke jäi veel pühapäevaks ka teha. Et olgugi nii suur püha, et muru ka ei kasva, siis eestlane ei saa kohe mitte käed rüpes istuda, kui lehehunnikud aias vastu vaatavad ja kotti ajamist ootavad. Mõnus töörammestus on nüüd kontides. Ja siis ma tegin veel jube häid kotlette. Nimelt eilset lambapraadi sõin ma üksinda, kuna lapsed ei söö sellist jõledust ja mees peab dieeti “õhtul ei söö”, siis ma olin kohe kurb, et nii hea asi pmst vastu taevast läks, paljuke ma siis ise süüa jaksan. Olgugi, et oli vaid 2 ketasteks saetud tallekoiba ja mõned südamed. Nõmme turu lambapildiga putkat ma igatahes soovitan, seal müüakse vaid noorlamba liha ja ei mingit kasukamaitset. Ja tulles tagasi lambaprae juurde, millest enamik porknaid-kaale ja paar värskekapsa lohku järgi jäid, siis täna panin need köögikombaini, lisasin peterselli, pipart, küüslauku, natuke soola, 2 muna ja paki kanahakkliha ja lasksin kõik korralikult segi. Siis lusikaga pätsikesed plaadile köögipaberile, 225-kraadisesse ahju ja kuskil poole tunni ringis küpsetasin. Tagasiside oli ülistav 🙂 ja kindlasti teen neid pätsikesi teinegi kord.

Lapsed värvivad usinalt mune ja mina mõtlen, kas peaks pashat sööma… meie pole ju kunagi mallanud nende asjadega pühapäevani oodata. Feliks soovis sibulakoortega mune värvida, mis on vägagi tore, mulle ka meeldib see viis just kõige rohkem. Suusi siiski värvib valge vildikaga värvitud munadele mustrit peale. Ühele tuli tore kiisu. Võibolla on inspiratsioon tulnud siit:

Kevadised aiatööd

Ma riisusin täna! Pooles aias on veel lumi sulamata, aga pool oli üsna kobe, ja nüüd on nii mõnigi riisutud hunnik prahti siin ja seal. Maja ääres on koguni stsillad juba õitsema hakkamas, kõrval sulamata lumekamakad, päris huvitav vaatepilt. Nagu ka see, kuidas me Feliga terrassil pinksi mängisime, ja siis palli kõrvalolevast lumehangest otsisime. Selja tahajääv lumehang oli mulle poolde kintsu. Aga muidu oli väga soe, 9 kraadi näitas õhtul varjus, küllap päeval oli päikese käes rohkem. Igatahes tuli juba selline tunne, et võib terrassihooaja avatuks lugeda! Õlleisu tuli ka miskipärast peale, khm-khm 🙂

Nüüd peaks veel mõne potitomati seemne mulda panema, kuniks viljapäevad veel kestavad. Saab siis näha, kas on ka kasu sest külvikalendri jälgimisest, eelmisel soojal suvel oli mu potitomatite saak küll üpris nigel, ei teagi, milles viga oli.

Nii tore, et jälle hakkab mõte selles suunas liikuma, mida sel aastal maha külvata ja kuhu ja milliseid peenraid teha. Laupäevasesse plaani võtan seemnepoe külastuse.

Akuniaana jätkub

Akuniaana=Akunini maania.

Ja kuidas veel: täna sain raamatukogust “Teemantvankri”, 650 lehekülge!

Raamatukogusõltuvus on mul ka. Võtsin veel igaks juhuks Anni Arro “Itaalias, Pelgulinnas ja Sepamaal”.

Seda tahtsingi öelda.

Plaanis on

6. mail minna sinna. Ma väga ootan juba seda päeva ja loodan, et ikka kohti jagub ja me sinna ka saame. Sest tõotab tulla ülilahe üritus!

Lisan teemakohase laulu, mis mul juba päev otsa peaaegu kummitanud on. Kahju, et seda originaalversiooni youtubes polnud. Aga noh, kärab niigi 🙂

Ja sõnad eraldi ka. Superlaul, eksole.

NOSTALGILINE

Need paigatud purjede rinnad
Soolaste tormide hääl
Ja need ootavad sadama linnad
Mida kõik leida võib sääl
On veel sellest vaid laul
Kähisev laul seal mastide tipus
Need maad, ööd ja baarid täis mehi
Ja tüdrukuid laterna all

Ja veel olema peab
Kodu mul seal sagivas linnas
Need maad, ööd ja baarid täis mehi
Ja tüdrukuid laterna all

On kaugele jäänud need ajad
Uttu on kadunud need
Vaid tuhmilt veel kusagil kajab
Eksinud udusireen
Kui saaks uneski veel
Olla ma teel sadama poole
Need maad, ööd ja baarid täis mehi
Ja tüdrukuid laterna all

On veel sellest vaid laul
Kähisev laul seal mastide tipus
Need maad, ööd ja baarid täis mehi
Ja kodu seal kusagil ka

See rõõm

… on elust endast ja mu uutest prillidest… 🙂 . Kui Mann rääkis, et ta endale uued prillid ostis, tegi see mind rahutuks. Ja kuigi ma endale kinnitasin, et vanad prillid on kõigest 1,5 aastat vanad, siis on see prillikandja jaoks ikkagi piisavalt pikk aeg, et mingit vaheldust tahta ja ka saada. Ja kui siis Eesti Optikas oli raamidele 50% soodustus, ei saanud mina muidu kui pidin neid proovima minema ja noh, nüüd on mul päikese käes isetumenevate klaasidega toredad prillid, millega on veel toredam kevadele vastu minna.

Ja siis on rõõm veel “Vicky Cristina Barcelona” soundtrackist, tänu Geale. Suurepärane muusika. Suurepärane film. Täna ma olen kõigele muule kurt, IPod on ikka imeline riistapuu. Fel võttis mulle cd pealt laulud sisse sinna ja … I am fascinated and thrilled. Kisub tantsule.

Kleit

Ma tahaksin Suusile lasteaia lõpupeoks pidulikku kleiti osta. Aga hetkel tundub, et seda kleiti pole mitte kuskilt võtta, kui just mitte arvestada Mothercare pea tuhandekroonist valget satsipilve. Aga seda ma tõesti ei arvesta. Hakka või õmblema, ausõna. Lootused on nädalavahetuse Helsingi-reisi peal, kuigi e-poest vaadatuna tundus H&M tüdrukute kleite täis olema ja mitte ükski neist ei sobinud. Pühapäeval käisime Ülemistes, seal oli 0 pidulikku kleiti. Paar enam-vähem pidulikku oli, aga pigem need olid siiski suvekleidid, mitte pidulikud. Ja liiga lapsikud ka. Suusi on ikkagi juba suur tüdruk 🙂 . Temale sobivad sellised lihtsa joonega, kuid romantilised kleidid. Värv võiks olla valge, heleroosa või kollane. Hind mõistlik. On seda siis palju tahetud…

Marise palvel pildid sellest kleidist, mille Soomest saime:

ja tagant on selline:

Lumepallisupp

Pojuke avaldas eile arvamust, et võiks lumepallisuppi teha. Õigupoolest on ta seda arvamust juba ka paaril eelneval päeval avaldanud, ja eile kujunes surve juba nii suureks, et enam ei saanud muudmoodi, kui tuli retsept välja otsida, piim potti mõõta (7 dl) ja neli munavalget kollastest eraldada ja need mõlemad vahtu lüüa koku 1 dl suhkruga, millest munavalgetele kulus umbes kolmandik ja kollastele 2/3, kollastele lisandus pisut ka vanillsuhkrut. Ma pean ütlema, et nii head koogel-moogelit pole ma ammu enam saanud ja seetõttu läks seda vahtulöödud munakollast piima sisse märkimisväärselt vähem kui ette nähtud oli. Aga noh, supp sai sellegipoolest aus. Ja kindlasti tuleb ära märkida, et supitegemisest suurema osa tööd tegi kutt ise ära, mina aitasin vaid pliidi ääres. Järgmisel korral lasen tal endal teha. Üldiselt tundub ka, et see, kui ma õhtusöögiks kalasuppi teen, ei ole laste jaoks enam mingi murekoht – polnud poisil probleemi pann panipaigast pliidile potsatada (siinkohal p-ga sõnad otsa saivad), ja endale ning õdedele friikaid praadida. Kõige pisem õeke muidugi sõi ka kalasuppi üsnagi entusiastlikult, saab siis näha, millal teised talle selgeks teevad, et uhhaa on “väkk”.