RSS-voog

Monthly Archives: märts 2011

Rohemüts

Posted on

Hommikul olid puud mõnusalt härmas.

Ja siis läks mõnusalt soojaks, niiet mul praegu põsed täiesti õhetavad sellest natukesest ajast,  mis me Aari, Laasi ja Roosiga terrassi peal päikese käes lumehangi proovisime lammutada. Aari palus lahkelt kirja panna, kuis ta mulle kahe sammu pealt tennisepalliga otsaette virutas (üks neist olukordadest, kus oled juba ütlemas: “oota, ma tulen eest ära, muidu veel saan pihta kogemata”, aga ennem käib matakas ära 😀 ) – Brunn oli kerges segaduses, et kuhu  see pall nüüd lendaski, ja mina olin täitsa õnnelik, et vähemalt prillid terveks jäid ja prillhematoomi ohtu ka polnud 🙂 . Aari tõi mulle superhead endatehtud hummust ja samas juttudega enda sporditegemisest lisas ka mulle tahtejõudu söömise ja liigutamise vahel optimaalsema tasakaalu hoidmiseks.

Ühtlasi sai eile valmis uus müts. Lõnga nimi oli Silenzio Color, Schachenmayr Nomotta. Vardad nr.6.

Ja lõpetuseks pildike kingitusest, mille mulle tõi Marika otsa Indiast ja Taist – tee on juba kasutusele võetud ja seda pildile ei saanud enam 🙂 ja valge elevant on mu enda “erakogust” .

Tutvustan

Posted on

Mareli käsitööd olen ammugi Isetegija keskkonna vahendusel imetlenud. Nüüd pole aga ammu olnud aega sealseid blogisid sirvida ja nüüd tänu Kuduvale Koeraomanikule sattusin nägema, et Marelil on uus blogi. Vaadake, millised imelised tikitud sõrmikud! Ja kunagi ma kindlasti ostan endale ka korraliku musta lilltikandiga kaunistatud džempri või pluusi, sest Muhu lilltikand – see on võrratu! Muidugi võiks ka ise tikkida… Epp kinkis mulle eelmise aasta sünnipäevaks ju mobiilikoti tooriku, või oli see prilitoos… ja kõik ilusad lõngad sees ja puha. Aga näed, kuidagi ei tule seda vaimu peale. Ma lihtsalt ei ole väga produktiivne käsitöö-inimene, ja seda enam ma imetlen neid, kes on, ja kel peale produktiivsuse ka kätt ja maitset ja värvitunnetust on.

/Peaks vist kiiresti mõne mütsi kuduma, et produktiivsuse asjus oma ego buustida 🙂 Tegelikult mul ongi üks müts pooleli. Peaks enne lume sulamist selle valmis tegema…./

Suveaeg

Posted on

Suveaeg saabub millegipärast alati raskemini kui talveaeg. Täna öösel jäi jälle und väheseks, siiski tundub, et inimvõimetel pole piire – 2-4 tundi magamist peaks ju jube vähe olema. Aga siin ma olen, küll raskete silmalaugudega, kuid suhteliselt ärgas. Pingutan siiski, et tähelepanu kontsentreerida vajalikeks tegudeks. Kui minu teha oleks, siis oleks meil aasta otsa suveaeg. Ja muidugimõista ka vastavad temperatuurid. Täna sadas kena paksu lund ja vahepeal oli koguni lumetormi moodi – ja nüüd ilus kevad, kõik selge, hele ja valge. Mõnus.

Eile sain Apollost Justin Petrone “Minu Eesti” 2. osa, oli teine soodukaga, 150.- vanas rahas. Ühe Akunini ostsin ka, see oli mõnusalt paks. Nüüd jääb veel üle pöialt hoida, et raamatukogust mõne varasema Fandorini-raamatu ka leiaks, oleks natuke loogilisemas järjekorras siis need loetud. Ja muidugi Peili raamat “Meie kodude kraam”, ma olen nii õnnelik selle üle. Lugesin ta muidugi ühe jutiga eile õhtul läbi, seal polnud ka palju teksti muidugi, aga väga mõnus lugemine oli ja pani mõtlema asjade ja nende väärtuse üle. Rõõmu peale, mida teinekord asjade omamisest tunned, aga samas ka oskusele asjadest lahti öelda, kui see peaks vajalik olema. Näiteks autori kirjeldatud juhtum, kus ta vanemad kaotasid kohvritäie lauahõbedat. Minu vanaema rääkis korduvalt, kui kahju tal oli vanast eestiaegsest mööblist, mille nad 60-ndail “moodsa” mööbli vastu välja vahetasid ja vana vist koguni ahjukütteks kasutasid.

Kindlasti peab ära märkima fakti, et mulle maitsevad kiiviseemned. Tegin endale eile toredat kannmikseri segu – kiivid, banaan, mustikad, natuke priini suhkrut ja keefir. Võtsin purgiga tööle kaasa ja … päev on kohe parem. Ja mahlapressi ma vist ei tahagi enam. Blender on palju parem ja kasulikum.

Gorgeous

Posted on

Tänud Parankale ja Triibikule äramärkimise ja kiitmise eest! See on ikka tore tunne ja teeb südame soojaks.

1. Millal alustasid oma blogiga?

2. jaanuaril 2005 tegin esimese sissekande tollal blogspoti keskkonda. Varem olin pidanud msni leheküljel blogi, mida lugesid vaid mõned väljavalitud, sh Kaja, kes on mu esimene blogisõber. Seda alustasin sügisel 2004. Ja vaat kui hea, et läksin praegu seda kohta tšekkima – selgus, et sealt tuleb blogi hiljemalt märtsis WordPressi kanda, või muidu…

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?

Alustasin lastest kirjutamisega, kogu aeg olen ka enda tehtud-kootud-heegeldatud ja muud moodi valmistatud asju näidanud, kassidest, koerast, reisidest muidugi, raamatutest, filmidest, natuke ka toidust, üldiselt vist selline “nuudlid ja hapupiim” blogi, ehk et tavaline ja isegi mitte päevakajaline loba. Ja muidugi ei hiilga ma põhjalikkusega, teine kord jookseb mõte palju-palju kiiremini kui “sulg”.

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?

No ma ise lihtsalt olen eriline, küllap siis ka blogi :D. Tegelikult … ma ei teagi, vanasti võibolla oli see eriline, et üsna tihedalt blogisin, iga päev või nii. Nüüd ei saa vahel paar nädalat midagi kirja panna, on see siis blogimiskriis – vahel tuleb selline tunne, et ei ole ju vaja igast asjast maailmale teada anda? – või ajapuudus, Roosi on ju sellises vanuses, et niikui ma arvuti taha istun, küsib end sülle ja hakkab ise ka tähti minu jutu vahele toksima, ja see on teadagi väga tüütu.

4. Millest sai alguse sinu blogimine?

Alguse sai see sellest, et rääkisime MSN-is Manniga ja ta rääkis mulle uuest moevoolust nimetusega “blogimine” ja et ta tegi ka endale blogi. Juba samal õhtul läksin ja tegin endale ka blogi. Olime üksteise esimesed lugejad, varsti hakkasin Epppppu blogi kommima ja kutsusime ta endi blogide lugejaks, peagi lisandus ka Kaja. Ja siis blogspotti kolinuna hakkas kohe varsti silma Triinu blogi “Oskar ja Leena-Mai”, Kodutriibik ja Paranka. Vardamoor ja Triangel, Oravake ja Krista ja Maris ja kes nad seal kõik olidki ja siiamaani on. Seda mäletan selgelt, et alguses oli nagu imelik ja piinlik lugeda teiste blogisid, sest olgugi, et avalik, tegu on ju ikkagi päevikuga! Ja päevik on iga inimese isiklik asi, eksole. See tunne kadus seoses uute blogide massilise juurdekasvuga üsna ruttu, samas see tunne, et kirjutad endale ja paarile oma blogisõbrale, see on siiamaani peal.

5. Mida tahad muuta oma blogis?

Ajuti tuleb tuunimissoov, et muuta blogi välimust ja värvi ja pildipäist. Pealkirja pole muuta tahtnud, kuna midagi paremat nagu pole pähe tulnud. Roheline on mu lemmikvärv ja mu lemmikkassil on rohelised silmad. Roheline maailmavaade on ka tore, ja taaskasutus, olgugi, et ma seda väga palju oma blogis ei propageeri, sest ma pean seda iseenesestmõistetavaks. Mis muidugi ei tähenda, et ma mingi hull ökomutt oleksin. Mida ma võibolla tahaksin muuta, on see, et … ilusaid pilte tahaks osata teha. Ma pidevalt püüdlen sinnapoole, aga mõnikord ma panen pigem mingisugusegi pildi, kui hakkan ootama ilusat pildistamisilma või -aastaaega või et ostaks mingi lisavälgu või läheks fotokursustele (millest ei pruugi ka alati abi olla). Spontaansus ruulib. (Ja tihti kummitab ajapuudus, mu blogipostid võtavad tihti ilma piltide lisamiseta nii 5 min aega, aga piltidega koos läheb tunduvalt kauem). Kuigi vahel tahaks mingit ühtset, läbivat stiili ja maitsekust. Samas maitse sõltub mul muutlikust meelest ja vaheldub vastavalt kuuseisule, nii et … on nagu on. Sestap ma ei saa ka mingit kindlat liini ajada, ja spetsialiseeruda, vaid jään igapäevase jogurtijoone peale kindlaks. Või vähemalt iganädalase. Kahenädalase…

Nüüd tuleb kirja panna 5 blogi, kes oleks seda tiitlit väärt ja nemad peaksid siis omakorda küsimustele vastama ja tiitli 5-le edasi andma.

1. Triin. Triinu blogi oligi see, mida ma üsna oma blogijakarjääri algul lugema ja kommima hakkasin. Eelkõige tänu sellele, et meil on ühevanused lapsed. Aga palju olulisem on see, et mu meelest Triin on kogu aeg olnud nagu emaduse etalon, rahulik ja leebe ja hästi lastesõbralik. Hiljem on selgunud veel palju tema kuldaväärt omadusi: tark, avatud, suurepäraste verbaalsete võimetega (mitte, et oleks hea oraator, aga ma vist ei teagi kedagi teist, kes oskaks oma mõtteid ja maailmaasju nii hästi sõnastada) ja nagu Hr. Abikaasa pärast suvist Tigu-sünnipäeva väga tabavalt ütles ja mis tema olemuse paika paneb: väga veetlev naine. Kusjuures Triin lisandus meie blogimuttide sõpruskonda vist kõige viimasena, nii imelik, kui see ka pole? Tegelikult oleks see huvitav ja täiesti teostatav – otsingu kaudu kindlaks teha, kellega kuskohas ja kõigepealt kokku saime :).

2. Mann. Mann saab mult alati kõik maailma auhinnad, kuna ta on minu nö. blogiema :D. Ja kuigi kirjutamine tal nüüd seoses kodumaale kolimisega on harvemaks jäänud ja pole enam neid kadedakstegevaid ja eksootilisi “veebruaris t-särgiga õues täidetud kalmaare grillimas” pilte ja emotsioone, on see ikkagi blogi, mida lugemata oleks kindlasti vaesem tunne.

3. Paranka. Mitte, et ma nüüd tahaks tänada auhinna eest auhinna vastu andmisega, aga Paranka blogi on paraku see, mille postitusi ootad ja mis on intrigeerivad ja mõnusad eelkõige muidugi oma teemadevaliku, aga ka põhjalikkuse poolest – ma imetlen neid põim- ja muid lauseid, mis ühte mõtet väga selgesti edasi annavad, ehk et kui Triin on verbaalselt võimekas, siis Paranka on … literatuurselt võimekas? :). Kirjutab ka mõnusalt sageli nagu Triingi.

4. Lõngakera. Anna blogi on väga inspireeriv. Imelised kudumid ja ilus inimene. Lihtne villane lõng. Värvid. Konstruktsioonid. Mulle meeldib!

5. Vilma. Google Reader on mulle soovitanud viimasel ajal peamiselt Soome käsitööblogisid ja neist, mida olen uurinud ja mõned neist ka oma readerisse lisanud, meeldib mulle Vilma oma kõige rohkem. Tundub, et talle meeldib ka roheline, ja tal on eluterve huumorimeel. Tal on ilus punane pea ja ilusad kudumid.

Koera rõõm

Posted on

Laupäeval Sadama Turul käies nägime ühes boksis suurt säärekonti, või oli see hoopiski reie oma. Ja silt juures: “Koera rõõm”. Maksis tema 3€ ja oli intrigeerivalt suur. Me isekeskis kutsume neid “pensionäri säärekontideks”, kuna oleme aiast leidnud tundmata päritolu hiigelsuuri konte ja kuna mõnel pensionäril on loll komme aia taga seisma jääda ja kaugemal haukuva koeraga õiendama hakata stiilis “kas sul häbi pole seal haukuda, loll koer”, millest koer offkooss ainult tigedaks läheb, siis… selline must huumor. Igatahes arvasime, et koer on rõõmustamist väärt ja ostsime talle selle kondikese ära. Ja täna siis, kui koju tulime, oli kuts niivõrd hoos oma kondiga, et ei teinud enamvähem meid märkamagi. Muidu tavaliselt käib üks suurem sabaliputamine ja jaluskeerlemine ja niutsumine ja haukumine ja igatepidi oma suure rõõmu väljendamine, et “nad tulidki lõpuks koju tagasi!”, aga täna tõmmati ainult hetkeks kõrvad lidusse ja tehti sabaga paar matsu vastu maad, nagu tahaks öelda, et “jaa, jaa, tulite koju küll, aga no saage aru, mul on tegemist!”

Pildil tennispalliga, mida teinekord samuti kondi puudumisel töödeldakse, eemaldades hammastega pallilt kollase kihi.

Colourful

Posted on

Ei, see ei ole kohvikannusoojendaja 🙂 See on mu uus kevadmüts jahedamate ilmade puhuks. Kas sinna ka kollane tutt otsa tuleb, on veel lahtine. Aga muidugi võib seda ka kohvikannusoojendajana kasutada 🙂

Mangolassi

Posted on

Kui maitsestamata jogurt ja mangokompott (ning õige natukene pruuni suhkrut) kokkublenderdatuna annavad kokku mangolassi, siis seda me täna tegime. Me = mina ja Fel, minu blenderimees (talle väga meeldib blenderiga jahmerdada, praktiliselt iga päev teeb endale sellega mõne piima-jäätisekokteili). Mangolassi sai väga hea, olgugi, et meil oli tavaline mangokompott, mitte see East Endi püree, mis pidavat kõige parem olema. Küllap sellest ka helekollane koogel-moogeli-värvus, aga no maitse oli nii hea, et Roosi sõi mul kõik eest ära, mis on väga hea, sest tema meil teatavasti piima ei joo ja seega on uus kaltsiumiallikas igati teretulnud.

Kuna käepärast oli ka pool-ülessulanud mustikaid, siis Fel tegi lisaks

Mango-mustikalassit.

Ma enam väga ei igatsegi mahlapressi, tundub, et blendergi on majapidamises väga tõhus ning laialdast kasutust leidev kodumasin.

Naistepäeva puhul

Posted on

Täna me ei räägi meestest, kes meile meeldivad, vaid naistest, keda armastame ja imetleme.

Minu isiklikku top kolme esikohal on kindlasti Ita Ever. Oma olemuselt on ta 50 ja ei päevagi rohkem. Elurõõmus, humoorikas, väärikas, avatud olemusega Naine suure algustähega.  Teisele kohale platseerub puhtalt tänase emotsiooni ajel Marje Josing. Temast oli nii nunnu pilt Delfis. Natuke nunnult sakris olemisega, kuid väga maitsekas ja hiiglama tark ning usaldusväärne, kindlustunnet sisendav.

Ja kolmandale kohale ma panen teid, mu armsad sõbrad ja blogimutid 🙂 Te olete nii head ja armsad, ma olen õnnega koos, et te mul olemas olete!

Veel mulle meeldivad Marju Lauristin, Urve Tiidus, Helle Meri, Kadri Liik, Astrid Kannel, Kaja Kallas, Marje Aunaste … noh, öelge veel, kes on vinged naised?

Kaitstud: Roosi edusammud

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Imestama paneb

Posted on

Täiesti siiralt kohe – kuidas saab olla nii palju neid, kes langevad populistlike loosungite lõksu/lummusesse? Ma muidugi saan ise ka aru, et ma olen naiivne, aga kui erakond räägib üht, aga tema teod on selgelt vastupidised, siis millest me räägime. Räägib, et on ilgelt võitnud, kui ise on ainsad kaotajad – kolm kohta vähem on kolm kohta vähem ja see on kaotus, mitte võit. Ahh, üldiselt on kõik hästi ja läks nii nagu arvasin – sotsid teevad hea tulemuse ja loomulikult ka Reform ja IRL. Rohelistest on nats kahju, oleksid võinud kasvõi  ühe koha saada, oleks elukene pisut huvitavam olnud.