Seda peab küll ütlema

… et eelmisel aastal esimest korda proovitud viis mustikate säilitamiseks – toormoosina sügavkülmas – on üks äraütlemata tänuväärne ja hää variant. Varem ma panin kogu aeg mustikad tervelt karpi ja valasin nats suhkrut peale, aga nii ei jäänud need mustikad üldsegi mitte nii head, kui toormoosina. Võtad karbi, sulatad üles, segad maitsestamata jogurtiga või paned pudru peale – imehea. Roosi muidugi sööks ka niisama, lusikaga otse karbist. Niimoodi sõi ta ka suvikõrvitsa-sidruni marmelaadi. Mitte, et ma oleks ise talle sellist varianti pakkunud, aga laps konkreetselt näitas näpuga ja nõudis 🙂 . Nii et suvel, kui vähegi mustika-aastat on, tuleb neid karbikesi tunduvalt rohkem varuda, kui mul sel aastal neid oli. Mõned üksikud veel ongi vaid alles, pluss mõned maasika toormoosikarbid. Ja kui siis suvel ise metsa ei jõua, ostan mustikaid turult, odavam ikka, kui mõelda bensuraha ja selle peale, mis maksavad talvel külmutatud marjad poes. Möödunud suvel näiteks oli kogu aeg ääretult palav ja seetõttu ei tahtnud eriti metsa poole mitte vaadatagi. Imelik mõelda praegu, kui valitsevad samad temperatuurid, ainult + märgi asemel – märgiga. Mustikasöömise juures on eriti mõnus mõelda sellele, kui kasulik ja tervislik see metsamari on. Seoses tervislikkusega mõlgub mul meeles uue kodumasina soetamine, mis hetkel täiesti hädavajalik tundub – mahlapress. Et võtad pisikese porgandi ja apelsini ja teed endale ise värsket, ilusat ja värvilist hommikumahla. See ihalus, ma tean küll, tuli Liina müsli-videost. Miskitõttu ei lase viidata praegu… lisan siis niisama lingi. http://peastpehme.blogspot.com/2011/02/ja-nuud-te-saate-seda-kooki-kolmes.html