RSS-voog

Monthly Archives: veebruar 2011

93

Posted on

Armsad kaasmaalased, head Vabariigi aastapäeva!

Täna on meie päev. Meie kõik kokku oleme meie armas Eesti. Täna me naeratame üksteisele tänaval, ütleme “Tere!” ja oleme viisakad ja räägime võhivõõrastega ja ütleme naabrile/õpetajale/postiljonile/poemüüjale, et on ilus ilm, kas pole?, ja ütleme, et ta näeb täna eriti hea välja, et ta on südamlik, rõõmus ja virk. Sööme kodumaa sünnipäeva auks hoole ja armastusega tehtud torti/kooki/praadi/võileiba, või siis ostame oma koogid-söögid poest, kus keegi teine kaasmaalane on need hoole ja armastusega valmis teinud. Loomulikult me mõtleme tänasel päeval selle üle, mida me võiks oma riigi heaks teha, et meil kõigil oleks veelgi parem ja mõnusam oma riigis elada. Ja me oleme tänulikud selle eest, et meil on vabadus.

Meekana

Posted on

Ägisedes otse söögilaua tagant tulin raporteerima, et tegin meekana ja oioi kui hea see oli. Retsepti võtsin Triinult.

Ausalt öeldes ma arvasin, et sellega on rohkem mässamist. Aga vastupidi. Väga kerge ja kiire roog. Tainasse ma panin suts vähem vett ja püsis teine kenasti kana ümber, ei valgunud pannil eriti minema, nagu Triin kirjutas. Või siis valgus, aga mind ei häirinud see. Proovisin ka paar paprikatükki tainasse pista ja praadida, et kas annab tempurat teha, no peaaegu. Kastme sisse panin riivitud ingveri ja küüslauku koos, mis tegi kastme pisut rohekaks mu meelest, aga võibolla seetõttu, et küüslauk oli kohati kasvama läinud. Mett panin 2 spl ja riisiäädikat 2 tl. Vett aga panin rohkem, ma miskitõttu arvasin esmapilgul, et 1,2 dl tähendab poolteist dl :), aga sellest polnud miskit, kuna aurustus üsna kiiresti pannilt see üleliigne vesi. Kokku sai täiesti korraliku hiinaka, suured sõid hea meelega ja olid vaimustuses, lapsed näkitsesid ja arvasid, et kibe pidavat olema. No eks ta võibolla oli ka, kuigi mu meelest mee maitse tuli täitsa kenasti välja, kuigi oleks isegi rohkem võinud olla, nii et vastupidiselt Triinule ma arvan, et järgmisel korral proovin ikkagi 3 spl meega teha, mul oli värske poemesi, võibolla oleneb meest ka see, mis maitsega jääb. Või siis oli hoopiski küüslauku pisut liiast. Ahh, ja seesamiseemned unustasin täiesti. Järgmisel korral ma arvatavasti panen lastele paar kanatükki lihtsalt kõrvale, ja siis nad ei saa pirtsutada kastme pärast.

 

Ise tehtud, hästi tehtud

Posted on

Eile ma tegin eelmises postis viidatud Liina videoretsepti järgi müslit. Ja sain kaks korralikku purgitäit. Väga mõnus sai, nüüd ei pea tükk aega enam poest ostma, kui üldse, sest isetehtud asi on ikka üks väärt asi, pealegi on müsli hind poodides ebaloomulikult kõrge.

Eile kudusin kiirkorras ka mütsi, mis algselt oli endale mõeldud, aga siis selgus, et Hr. Abikaasale sobib see palju paremini. Nüüd saangi endale midagi muud veel teha, sest külm kestab ja mütse on mõnus kududa, saavad ruttu valmis.

Seda peab küll ütlema

Posted on

… et eelmisel aastal esimest korda proovitud viis mustikate säilitamiseks – toormoosina sügavkülmas – on üks äraütlemata tänuväärne ja hää variant. Varem ma panin kogu aeg mustikad tervelt karpi ja valasin nats suhkrut peale, aga nii ei jäänud need mustikad üldsegi mitte nii head, kui toormoosina. Võtad karbi, sulatad üles, segad maitsestamata jogurtiga või paned pudru peale – imehea. Roosi muidugi sööks ka niisama, lusikaga otse karbist. Niimoodi sõi ta ka suvikõrvitsa-sidruni marmelaadi. Mitte, et ma oleks ise talle sellist varianti pakkunud, aga laps konkreetselt näitas näpuga ja nõudis 🙂 . Nii et suvel, kui vähegi mustika-aastat on, tuleb neid karbikesi tunduvalt rohkem varuda, kui mul sel aastal neid oli. Mõned üksikud veel ongi vaid alles, pluss mõned maasika toormoosikarbid. Ja kui siis suvel ise metsa ei jõua, ostan mustikaid turult, odavam ikka, kui mõelda bensuraha ja selle peale, mis maksavad talvel külmutatud marjad poes. Möödunud suvel näiteks oli kogu aeg ääretult palav ja seetõttu ei tahtnud eriti metsa poole mitte vaadatagi. Imelik mõelda praegu, kui valitsevad samad temperatuurid, ainult + märgi asemel – märgiga. Mustikasöömise juures on eriti mõnus mõelda sellele, kui kasulik ja tervislik see metsamari on. Seoses tervislikkusega mõlgub mul meeles uue kodumasina soetamine, mis hetkel täiesti hädavajalik tundub – mahlapress. Et võtad pisikese porgandi ja apelsini ja teed endale ise värsket, ilusat ja värvilist hommikumahla. See ihalus, ma tean küll, tuli Liina müsli-videost. Miskitõttu ei lase viidata praegu… lisan siis niisama lingi. http://peastpehme.blogspot.com/2011/02/ja-nuud-te-saate-seda-kooki-kolmes.html

Midagi head

Posted on

Krõbe kana magushapus kastmes on mu meeli ammu kütkestanud. Kõigepealt jäi see toit mulle silma Manni juures, ja sestpeale on tema bookmarksides mind oodanud. Täna jäi aga silm peale Triinu flickri-pildile ja sealt jõudsin Juci retsepti juurde ja mõtlesin, et kaks broilerifileed on kapis ootamas – mida mina ootan? Kiirelt tellisin Hr. Abikaasalt seesamiõli ja rohelist sibulat ja asusin marineerimise juurde. Seesamiõli nuusutades sain aru, et see ongi see, mis annab hiina toitudele iseloomuliku maitse. Ilma pikalt keerutamata tuleb öelda, et tõepoolest on väga hea söök ja eriti maitses meile, suurtele, ja Felile; Suusi ei ole meil eriline kanaarmastaja niikuinii, aga Roosi pistis küll kolm tükki kinni. Suures söömistuhinas ei jõudnud piltigi teha. Kindlasti teen seda veel, mõnel nädalavahetusel näiteks. Ja panen ka ananassitükke sisse.

Kõht lööb nurru.

5

Posted on

Eile jõudis minunigi tõdemus ja teadmine, et blogitud on juba vähemalt 5 aastat! Esimene avalik sissekanne toona blogspoti keskkonda toimus 2. jaanuaril 2006, ja olin üks esimesi nn. emablogijate koolkonna esindajaid 🙂 . Eks aja jooksul on lisandunud teisigi teemasid, kirjutan kõigest, mis meelel ja keelel. Laste ja isikliku eluga seotud teemad on parooli all, sest nii on kindlam tunne. Sest üks asi on see, kui ma iseennast eksponeeriks, aga lapsed on teine asi. Eriti isiklikke asju arutan kinnises blogis, kuhu lugema kutsunud olen enamjaolt vaid isiklikke sõpru-tuttavaid (alguse sai see kaheblogisüsteem ajast, mil ootasin oma kolmandat last ja tekkis vajadus osa infot vaid sõpraderingiga jagada). Sestap on siinsed sissekanded viimasel ajal üsna hõredaks jäänud, kuid siiski kajastan siin oma käsitöö- ja toidualaseid tegemisi, õiendan laiematel ühiskondlikel teemadel (no nagu nt hiljuti see, et ühes ajakirjas oli üks kirjaviga 🙂 ) ja ütlen seda, mida tahan kõva ja selge häälega välja öelda. Sest vahel tahaks ikka ka laiadele rahvamassidele end kuuldavaks teha 🙂 .

Üldiselt on blogimine kui selline ikkagi mu jaoks meeldiv ja igapäevane tegevus (kui ise ei jõua kirjutada, siis teiste kirjutisi ikka loen ja kommin) ja paljud tänased sõbrad olen leidnud just blogimaastikul seigeldes. Jõudu siis meile edaspidiseks ja teravat sulge!

Pugusegu

Posted on

Vaatasin ükspäev Manni pilte ja kuna ma olen suur kanapugusõber, intrigeeris enim see pilt. Ja tekkis ka isu uutmoodi pugutoidu järele. Niiet nagu juba eelmises postituses rääkisin nädalavahetuse plaanist üks pugusegu valmis meisterdada, siis valmis tema sai ja maitses mõnusalt. Kõigepealt tegin sibulamoosi Nami retsepti järgi, koguseid pisut vähendades; lisasin sortsu sojakastet ning sortsu tšillikastet, hautasin veel pisut madalal tulel ja väga särts moos sai. Keedetud kanapugude lihasemad osad  lõikusin sinna sisse, kõõluseosad pistsin niisama nahka, segasin ära ja valmis tema oligi. Jäi oluliselt mahedam kui moos, seega teinekord võib isegi julgema käega moosile tšillikastet lisada või koguni tšillikauna või -maitseainet lisada. Küllap samamoodi kui uues Mardi tänava Hiinakas need ei maitse, sest Manni meelest on sinna mingit erilist maitseainet lisatud. Niiet seniks kuni Mardi tänavale jõuan, lepin endatehtud puguseguga 🙂

Siin ta on:

Tšilli- ja sojalisandiga sibulamoos:

Nädalavahetuse söögiplaanid ja muu loba

Posted on

Lugedes juttu sõirast meenus mulle, et mingi aeg umbes aasta tagasi või nii oli see vägagi aktuaalne teema ja paljud tegid sõira ja see maitses täitsa hästi. Ja et ma ise seda ei olegi veel teinud, siis miks mitte proovida. Ühtlasi jäi silma selline kena artikkel liha kasulikkusest. Ma nimelt tahtsin kanapugude retsepti leida, kuidas neid hiina moodi valmistada, aga ei leidnud, seega tuleb ise midagi improviseerida. Ma arvan, et keedan pugud ära (saadud puljongist saab suppi teha) ja siis lõikan nad seibideks ja segan mingisuguse kastmega, mille moodustan sibulamoosist, tšillikastmest ja sojakastmest. Mu ettekujutustes peaks see jääma natuke magus ja natuke terav ja natuke paks ja veniv. Võibolla peaks tärklist lisama.

Lappasin eile läbi raamatu Rahumäe koolist. Ma alustasin seal oma kooliteed ja mu klassijuhatajaks oli Hille Sikk. Kooli juubeli puhuks välja antud raamatust sain teada huvitava fakti: et (vähemasti meie lapsepõlve ajal) tuntud lastelaulu “Minu õpetaja” (Minu õpetaja, koolis kõige parem ta, kõige parem ta, kõige parem ta jne) sõnad on kirjutatud Mare Purde poolt, kelle esimene õpetaja oli samuti Hille Sikk ja see laul on temast inspireeritud. Lahe. Aga üks asi jäi hinge kriipima natuke – nimelt kui vana koolimaja maha põles, siis käisin ma neljandas klassis. Viiendasse klassi pidin aga minema juba Pääsküla kooli, kuna tehti selline otsus, et kõik lapsed, kes ei elanud selles rajoonis, milles elavaid lapsi 27.kool nö teenindas, saadeti sellest koolist minema. Minu puhul siis sai määravaks see, et ma elasin “valel” pool Männiku teed. Küllap oli see otsus põhjustatud sellest, et oma koolimaja ju ei olnud ja mida vähem lapsi võõrais koolimajades õppima pidi, seda parem. Ja küllap seda otsust allesjäänuile ei selgitatudki niiväga. Igatahes raamatust lugesin põhjenduseks selle, et Rahumäe kooli paljud lapsed ei tahtnud enam linnas 20. keskkoolis käia, kuna neisse seal halvasti suhtuti ja kuna Pääsküla kool valmis sai, mindi sinna nö lihtsama elu peale. Minu elu seetõttu küll väga lihtsaks ei läinud, sest uus kool ei olnud ammugi mitte minu rajooni oma (õige oleks olnud väga halva kuulsusega 39. kk, mida nüüd enam ammu pole), ja varasema kahe bussipeatuse asemel tuli nüüd sõita 7. Aga parata polnud miskit, sest käsk on vanem kui meie ja erandeid ei tehtud isegi mitte väga headele õpilastele, kes ma toona olin.

Keeleprobleem

Posted on

Täna potsatas postkasti uus Käsitöö. Ja kohe esimesel leheküljel Käsitööjaama reklaami vaadates jäi silma, et paberivärvid, siidivärvid ja klaasivärvid kirjutatakse kokku, aga portselani värvid lahku. Kas on taas tegu trükikuradiga, kes selle reklaami kõrval olevas vabanduses eelmises numbris olnud vigade põhjustajaks on nimetatud.  Trükiveakurat on endale noorema venna saanud. Üldiselt, palun vabandust, et ma õiendan, aga portselanivärvid kirjutatakse ka kokku. Lahku kirjutatakse sel puhul, kui portselani mingi omadussõna iseloomustab, näiteks “valge portselani värvid”.

Pirukapäev

Posted on

Triin ajas oma pirukajutuga hommikul isu peale, ja nagu kiuste nägin külmkapis juba mitmendat päeva ootel olevat ja kenasti üles (loe: paberi külge) sulanud pärmi-lehttainast ning nädalavahetuse omletist järgi jäänud ja kolmveerandi ulatuses seeni sisaldavat kuuseriisikakarbikest, samuti maitserohelist ja juustu. Lihtne, üks kuuseriisikapirukas sest tuleb, oli mõte selge. Kõige alla (õigemini keskele) määrisin huvi pärast tšillimoosi, peale sibularattad, maitseroheline, riivjuust ja seened. Siis saabus raskeim osa – sulanud taina paberi küljest lahti nokkimine niipalju, et saaks mingigi kuju pirukale anda (kaubanduslikust kujust ei hakka üldse rääkimagi) ja osa sest paberist jäi ka sinna, kus tema oli, ehk et piruka alt teda küll mingi väevõimuga kätte ei saanud. Õnneks ei olnud sest midagi, kuigi mulle kangastus korraks leekides ahi, aga paber on täiesti küpsetamiskindel. Õnnestus ka “valges” üks ähmane klõps teha, ja maitse koha pealt pean ma tunnistama, et see on tunduvalt parem kui näiteks niisama pärmitaina-seene-juustu rullid, mis mul siiani seentest “lahtisaamise” jaoks kasutusel on olnud. Nüüd on veel vaja nii mõnedki head korrad kukeseenepitsat teha, lehterkantarellidest seene-kapsapirukat korda kaks või kolm ning kuuseriisikatest kah pitsat või midagi, üks purk on veel soolatuna neid ning üks purk marineerituid, need on vabariigi aastapäeval laua piduehteks.