Ajvar

Asi sai alguse ühest FB-sõbra jagatud suurepärasest lingist ja siis tulid Vernanda ja Kajakas oma ajvari-juttude ja tegudega. Ja et see suuresti mu meeled hõlmas, ei jäänud muud üle, kui ka ise proovida. Et mul hoog oli suur sees, siis endale tüüpiliselt ma muidugi enne tegutsema asumist ühtegi retsepti korralikult läbi ei lugenud ja koguseid ei vaadanud – ja tühja sest. Ostsin 4 paprikat, 1 pommu ja kodus oli ka tšillikauna ja küüslauku ja oliivõli. Paprikad röstisin poolmustaks, aga järgmine kord võiks isegi teha nii, nagu asjatundjad soovitavad, ja rohkem mustaks lasta, koor tuleb siis paremini ära ja all on ilus punane paprika nii või naa. Pommu lasksin ka ahjus küpseks, hiljem sain teada, et sama oleks võinud tšilliga teha 🙂 . Veel üks viga – lõikasin pommu neljaks viiluks, aga tervelt tuleks hoopis panna… Noh, väga suur viga see vast polnud, lihtsalt teinekord proovin teisiti. Ma panin jupikese tšillit enne püreerimist sisse, aga järgmine kord võib vabalt pool või isegi terve kauna panna – mina, kes ma eriti suur tšillisõber ei ole.  Et mulle tundus saadud püree lõpuks pisut lahja, lisasin tšillipulbri puudumisel cayenne’i oma ja täitsa hea sai. Hoopis teise maitsega, kui poe oma! Ja ma pean ütlema, et isegi parem. Järgmisel korral proovin kahe pommuga seda püreed teha. Siis peaks veel eriti hää saama. Või mine tea, seal Palachinka-postis on nii ilusti öeldud, et võta 30 kg paprikat ja 5 kg pommut – siis ei tohiks pommu vist ikkagi prevaleerida.

P.S. Tegelikult ma muidugi valetan, kui räägin, et “asi” sai mingist lingist alguse. See asi, nagu paljud muudki mu söögirõõmud, sai alguse Mannist, kes Sloveenias neil külas olles antud määret meile tutvustas. Ja pärast mu sõltuvusse-sattumist ka aeg-ajalt uute purgikestega varustas 🙂

P.P.S. Oliivõli ei tohiks vähemasti selle toidu puhul karta ja tuleks teist üsna lahkel käel sisse niristada, see annab siidisust ja sidusust ja teeb asjast õige 🙂