RSS-voog

Tatra taastulemine

Posted on

Täna tegin lõpuks ometi tatraputru, ja sõin ka 🙂 . Tatar on üks vähestest toiduainetest, mille kohta mul siiani positiivsed emotsioonid puudusid, aga nagu ajakirjas “Oma Maitse” kirjutas, et mõnda inimest võib lapsepõlves olla tabanud tatratrauma, aga et on aeg sellest üle saada. Mul kindlasti oli tatratraumaga tegemist, mäletan, kuis ma kogu südamest lasteaias vihkasin tatraputru, see oli suisa jäle mu meelest, ja kuna tol ajal veel sunniti sööma, siis see oli eriti kohutav.

Muidugi ma teadsin juba ülikooliajast, kui kasulik on tatar, aga isegi mingil pikemal praekartuliperioodil ei tahtnud ma menüü mitmekesistamiseks tatraputru, trauma oli nii suur. Kardetavasti ongi sest ajast möödas nii 30 aastat, mil ma pole tatart suu sissegi võtnud. Aga siis, kui ükskord poisilt uurisin, mis toite koolis pakutakse ja mis meeldib, ja ta teatas, et tatrapuder on tema lemmiktoit, siis pani see mõtlema – kas peab siis kogu ülejäänud pere ja eriti lapsed minu kiiksu pärast kannatama. Ostsin tookord poest koti tatart valmis, et peatselt teen. Täna selgus, et umbes aasta tagasi oli see, nii näitas best before märge kotil. (Aga pudru kvaliteeti see õnneks ei mõjutanud, mulle tundus.) Siis ikka aeg-ajalt mõtlesin selle peale, kuis ma kohe-kohe hakkan tatraputru tegema ja mõtteks see ikka jäi kuni tänaseni, mil mul oli plaan teha sealiha sinepikastmes ja hoobilt tuli tunne, et tatrapuder sobiks selle juurde nagu rusikas silmaauku, sest nii tugev ma ikkagi tatrasöömises ei ole, et paljast putru pista, mingi kaste peaks seda siiski täiendama või maitset peitma, no nagu putrugi ei söö ma ilma moosita.

Ja tatratrauma, või isegi tatratsölibaat 🙂 leidis oma lõpu. Küllap andis tõuke ka “Oma Maitse” artikkel. (Ja jutud tatrapaanikast 😀 ) Kõik sõid ja mingit pirtsutamist polnud, v.a. Roosi, aga no temale anname esialgu andeks. Nii tore on veel söömise kõrvale mõelda, et sööd midagi, mis on tõesti tervislik. Sinepikastmes sealiha on ka supertoit, tegin Naistelehe Retseptiraamatus olnud retsepti järgi ja võib öelda, et leidsin uue basic-toidu. Lihtne valmistada, saab ruttu valmis ja odav kah. Sisefilee kg Nõmme turul maksab 89.- ja 1 filee maksis 42.- , see info on Karinile, kes kahtlustas, et sisefileed söövad rikkurid 🙂 . Sellest ühest fileest saab kenasti terve pere söönuks, meil jäi pool potti homseks, kuna teatud tüübid väga lihahimulised ei ole.

14 responses »

  1. Haha, hea lugu 😀
    Meie peres oli tatra trauma vanaemal, kes sõjaajal pidi sööma aastaid talongitangaineid ja ta vihkas igasuguseid teralisi pudruvärke. Eriti tige oli ta tatra ja hirsi peale.
    Kui ma peda ajal üürisin ühe proua juures tuba, siis tollel oli sageli menüüs tatrapuder ning ta tegi seda jube hästi. Nii ma seal siis lisaks muudele veidrustele (nagu kaalikapuder ja koorega kartulid gaasiahjus) õppisin ka tatart korralikult tegema ning sööma. Tema variant oli mure ja võine, oeh. Mul on nüüd isu 😀

    Vasta
  2. jaa, hirsipudrust on mul lasteaiast sama halvad mälestused kui tatra omast, või isegi halvemad 🙂 aga näiteks leiva sisse ma panen küll hirsiteri, sest mitmeviljajahus on neid ka ja niimoodi on nad täitsa mõnusad, krõpsuvad hamba all.

    Vasta
  3. Aleks sööb nii hirssi kui tatart isukalt. mulle hirss meeldib endale natuke rohkem 🙂
    Baltas oli 85.- 😀

    Vasta
  4. Kus tullivad isihakanud psyhho-anaal-lyytikud vällä sääl ajakirjas – tatratrauma! Ma hirnun ennast obesess.
    😀 😀 😀
    A’ tõsisess minnes, minule isikliselt kõlbab tatar aint mõne muu toidu sehen süvvä, ntx verivorstis vai pisikese lisa-aktsendina pannkookides…
    Putru söögu minugiperäst kasvai tatarlased isi.

    Vasta
  5. novat, meil pisipoisi eelistatuim toit – tatrapuder (a peab olema sõmer, mitte plöga-löga)

    Vasta
  6. pealkirja järgi arvasin – et see “defitsiit” on jälle poelettidele jõudnud 🙂

    me teeme ikka aeg-ajalt tatart, siis kui midagi muud ei viitsi keeta /küpsetada – kõik söövad hea meelega . Aga jah plöga ei tohi olla

    Vasta
  7. Oo, ma just n-vahetusel, kui ülejäänud pere friikaid käis söömas, tegin omale tatraputru, hapukoort panin natuke peale. Nii hea kerge toit, peaks sagedamini tegema. Minu lapsepõlvetrauma on hoopis lasteaias pakutud kamajook juustusaiaga – prrr. Alles nüüd olen hakanud tasapisi kamajogurtit maitsma, nii et kah võttis 30 aastat 😀

    Vasta
  8. Meil on tatar üks väheseid tervislikke produkte, mida kõik rõõmuga söövad. Laasi puhul on eriline hitt tatra-kapsahautis, leidsin selle nami-namist ja korra kuus on see kindlasti menüüs. Just täna pidasin endamisi aru, et kui peaks minema perega pikemalt kuskile soojale maale (Kariibi-palavik on meidki tabanud), siis ainuke toiduaine, mille Eestis kaasa veaksin, oleks tatar. Saab kiirelt valmis ja sobib nii soojalt kui külmalt (siiani on head mälestused Kajaka TW tatrasalatist).

    Aga lasteaiast sain hoopis riisipudru-trauma, sest muidu magusavõitu pudru sees olid alati suured soolatükid. Öäk!

    Vasta
  9. Ma pole küll lasteaias käinud aga riisiputru ma ei armasta kohe üldse.
    Sõmer on see sõna jah, mitte mure :D. Läga koostis tatrale ei sobi mitte.

    Vasta
  10. vot jah, Aari, kapsa-tatrahautist vist Mann ka kunagi reklaamis ja juba tookord mõtlesin, et peaks proovima… isegi retsepti panin bookmarksidesse! 🙂 Oma Maitses olid kapsarullid tatra sisuga.

    Huvi pärast uurin, ÖöHulkur, et kas see on siin mulgi keel, milles kirjutad? Ükspäev telekas räägiti mulgi aabitsast ja mulgi keelest, kõlas sarnaselt 🙂

    Vasta
  11. Pigemb om säänne jama, et textile kipuvad tartu-murdelised sõnad ja väljendid sisse 😀
    Sammas, ex nood lõunapuulsed murded ole sarnatsed kyll, tartu, võro ja mulgi…

    Es ole miäkit tettä – olen tartumaan, nigu mu provva ikke ytleb 😀

    Vasta
  12. Keskturul on liha odavam.

    Vasta
  13. jaa, keskturul on odavam. aga ma Nõmmel käies hoian aja ja bensiini pealt kokku 😉

    Vasta
  14. Tatrapuder on mu lemmik! Muidugi, eks seda tuleb jah õigesti teha, aga kui on natuke valesti, pole ka viga. Õnneks söövad meil teised pereliikmed seda kaunis pika hambaga, nii et saan ise kõik ära süüa!
    Mõni aasta tagasi selgus, miks meil kodus mu lapsepõlves seda ei tehtud kunagi, emale ei meeldi nimelt. Ja ei meeldi siiamaani, ehkki kui ma enda juures koos hakklihaga serveerisin, siis sõi küll ja möönis, et noh, nii võib isegi süüa. Aga võibolla oli lihtsalt viisakas ja pealegi, kesse siis söögilaua juures söögi järele jätab.

    Aga tatrapuudus poes on nüüd vist möödas, vähemalt Tartus Selveris küll oli olemas.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

<span>%d</span> bloggers like this: