Tegelikult oleks tore olnud panna pealkirjaks “kotlet“, ja miks mitte, eksole 🙂 . Tegin neid täna ja kole blogimiseisu tuli peale, sest täiesti äraütlemata head said. Igaühel oma nipid, mida kotletitaina sisse panna, mina panen riivitud porgandit. Täna panin peterselli ka, sest on aeg petersell peenralt ära süüa, täna oli juba auto hommikul valge. Ja mille üle ma eriti uhke olen, et tegin kastet. Mina, vana kastmevihkaja. Aga täna oli selline tunne kohe, et teeks, ja ülla-ülla, lastele maitses ka. Sisse panin praetud sibulat ja peterselli, Suusile miskitõttu petersell eriliselt maitseb, ja till ka muidugi, aga täna tilli polnud. Igaljuhul ideaalne moodus lastele igasugu vitamiine muuhulgas sisse sööta, olgugi see siis või jahukaste. Ma loodan, et jahukastmes on vähem kaloreid kui hapukoores, mida Suusi igale poole ja väga ohtralt panna armastab ja mille üle meil pidevad riiud toimuvad. Ta ise põhjendab oma hapukoorelembust sellega, et “siis ei ole nii tuline”, st et aitab toitu jahutada.
Igatahes, tundub, et hetkel on mul “lihtsa toidu periood” ja ma naudin seda. Saab näha, millal ära tüütab ja mõni fäänsima nimega praeke mu ahjust väljub. Teinekord ikka sushineelud käivad 🙂 . Kuid tundub, et vana hea kotlet oli me peres küll kuidagi ja täiesti teenimatult unustusehõlma vajunud. Hakkasin mõtlema, et millal viimati sai neid teha, ja ei mõelnudki välja. Suvel oli ju nii soe ja paljas mõtegi pikemast tulise pliidi ääres seismisest mõjus ruineerivalt. Tegelikult ei olnud praadimine nii pikk ja aeganõudev midagi. Ja kotlet on ka üks väheseid lihatoite, mida lapsed meeleldi söövad. Isegi pikk poiss, mis on ju põhimõtteliselt sama, ei lähe nii hästi kaubaks, et juurde küsitakse.
Homme siis kirjutan vist hakklihakastmest või neljaviljahelbepudrust 🙂 .
Roosil on hetkel ääretult tüütu sahtliteavamise ja nendes sorimise periood. Ostsin talle punased kevad-sügissaapad ja tundub, et väga meeldivad talle – ka toas ei saa enam ilma saabasteta käia 🙂 .
Rohesilmne Maailm 
Meil on kotletid “vanaema” toit ehk siis kui minu ema meil külas on, lapsed alati temalt kotletti tellivad. Ma siis ostan kohe kilo hakkliha selleks. Ma ise teen ka harva aga sisse panen toorest riivitud kartulit ja paneerin riivsaiaga.
Aga kastmevihkamises oleme siis sarnased. Minul on see vist kodust kaasa tulnud, sest meil oli hakklihakaste ainuke kaste mida tehti ja mingit “sousti” (jube sõna) meil ei tehtud. Aga Andrese ema teeb sousti ja paneb sinna migit pekki või läbikasvanud liha ka sisse ja täitsa lõpp, kus Sandrile maitseb. Ma siis tegin talle ükskord kodus, aga polevat ikkagi see õige:) Nüüd kui Sander läheb Andrese ema juurde, siis ta juba teab, et kastet saab, sest seda siis tehakse:)
Meil käib Nora kummikutega toas ringi. Ise paneb jalga (mõnikord lähevad küll valepidi, aga noh) ja siis tatsab ringi…
Muusjas, meie Imiklaps, kes otsustas u kuu aega tagasi suuremast söömisest loobuda (no omikuks ei söö praktselt midagi, lõunaks vbla mõne lihakribala, kui suppi antasse, siis seda veits mehisemalt ja õhtal keerutab kah niisama õunaviilakaid näpu vahel…:) mu eelmisel nädalal tehtud kotlette sõi. Mul oli kohe sigahea meel! ma tegelt ei viitsiks neid üldse teha ja ei mäleta ka millal viimati tegin, aga nüüd peab vist akkama igaks juhuks tihedamalt kavva võtma kotletikuid – vähemalt midagigi sööb see laps niiviisi.
Ja mis puudutab veel lihtsat toitu, siis mul on juba 3-4 pääva PRAEKARTULI isu! Täitsa lõpp! Mõtlesin, misma mõtlesin, a välja ei mõelnd, millal viimati praekardulast sai:) Niet laubal kavatsen turult miskit kobedat suitsupekki osta ja teha (kasvõi aint endale:) PRAEKARTULEID. Ma olen kohe täits elevil:)
ma lapsepõlves sõin ainult munasousti 🙂 vot see oli hea asi, kahjuks või õnneks ma ise seda teha ei oska. ega nüüd enam nii rasvast asja vist keegi ei sööks ka, vanaema ikka uhas igasugu pekki und rasva igale poole nii, et andis. hakklihasousti sööme kõik, ka lapsena läks loosi. see nagu polekski õige soust, vaid siuke… eraldi söök nagu 🙂
praekartul on sibula ja peekoni vm pekilihaga ikka jubetumalt hea asi!
Kotletti saab praadimise asemel väga edukalt ahjus küpsetada. Paned ahjuplaadi peale ja voila! Köök jääb praelõhnast puutumata.
ojaa, ma olen seda ka aeg-ajalt harrastanud. aga ma ei tea, rasv ja praadimine annab kuidagi parema maitse siiski 😀
Me oleme kuidagi märkamatult läinud hapukoorelt üle maitsestamata jogurtile. Tervislik ja kerge! Aga jah, seda ideed on üsna keeruline iseteadlikumale “tarbijale” alustuseks nö “maha müüa”:))
Ise panen kotleti sisse paar viilu piimas leotatud saia, ka vist üsna vanaemade-aegne nipp. Teeb kotletid õhuliseks ja pehmeks, justkui pilvelambakesed:P Ja loomulikult punapeedi-küüslaugu-majoneesisalat, rusikareegel kotleti juurde.
Petersell on kuidagi teenimatult tähelepanuta jäänud maitsetaim mu jaoks, mida hiljuti alles avastama olen hakanud. Ükspäev lõunasöögikohas pakuti prae kõrvale tomati-sibulasalatit raasukese värske peterselliga. No küll oli hea!
jaa, peedisalat käib kotleti juurde nagu sukk ja saabas 🙂 ma panen ka piimas leotatud saia või kui saia ei ole, siis riivsaia.