Tartus-käik

Koolivaheaja puhul käisime seekord Tartus, kuna Fel ütles, et ta pole seal kunagi käinud. Pärast meenutasime, et läbi oleme küll sõitnud, ja koguni Lõunakeskusest kummikud ostnud talle.

Kõigepealt viisime Roosi Paidesse Mamma juurde, et oleks kõigil mugavam ja mõnusam. Paide Selveris trehvasin veel vana klassiõde, kes sinnakanti kolinud, igati rõõmus kohtumine oli. Ostsime fotoka jaoks patakaid ja pisut pirukaid hommikusöögiks.

Hiljem kuulsime, et Roosi oli esimesed paar tundi Mamma süles veetnud, samal ajal kõvasti kaelast kinni hoides – arusaadav, ikkagi esimest korda niimoodi ilma emmeta ja issi ja venna-õeta ja veel võõras kohas! Aga üldiselt said nad väga hästi hakkama, Mamma ikkagi kogemustega lapsehoidja.

Meie läksime kõigepealt Mänguasjamuuseumisse. Küll on tore koht. Äratundmisrõõmu meile, vanematele, ja palju uut ja toredat lastele. Mulle jättis kustumatu mulje Leonhard Lina tehtu – mees treis end kartulisalves varjates võrratuid mänguasju, kusjuures jalgu sirutada sai ta vaid öösiti… ja päeval oli salves pikali. Uskumatu, tervelt 10 aastat niimoodi elada… Nostalgiat oli ka, näiteks pabernukud, mis mul olid kommikarbi sees hoiul ja mille ma vist alles hiljuti ÄRA viskasin – suures tüdimuses pisikeste jalusvedelevate vidinate pärast… Nüüd jälle kahetsen, loomulikult. Nagu ka need vahtplastist mänguasjad, mis ema meile tõi. Ja veel nii mõnedki asjad. Näiteks need plastmassist lille-kujulised elemendid, mida sai omavahel ühendada.

Sain ka ideid, mida ise teha – näpunukud meeldisid Suusile väga, mulle endale käpiklambad ja ühed elegantsed kassid.

Meisterdada saime ka, Suusi tegi endale printsessikrooni ja koos tegime kaks paari vuntse ka issile ja vennale. Juhendajad olid seal väga mõnusad ja tasakaalukad – meiega koos oli vähemalt üks konkreetne tütarlaps seal meisterdamas, kel oli ilmne tähelepanupuudus ja väga suur sellesamuse vajadus, millest tulenev imelik jutt, koguni valetamine või fantaasiamaailmas elamine, oeh, vaesed juhendajad, ma mõtlesin…. Sest enamik lapsi käib ju kas vanaemade või perega seal, aga osad tulevad koolivaheaja tõttu üksinda ja siis mine tea, kes kuidas käitub või on, üks üksik koolipoiss oli samas küll väga tore.

Pärast käisime zooloogiamuuseumis ja siis suundusime Truffe–i sööma. Imehead söögid ja kook, soovitan, ja tänan tartlasi, kes mulle seda FB-s soovitasid. Vietnami kalasupp oli üle prahi! Parkimistrahvigi saime seetõttu, 240.-, kuna peale söömist üllatas meid ilus jalutamiseilm ja jalutuskäik pisut pikemaks venis…

Palju kohti jäi meil veel käimata, nii et on kindel plaan peagi tagasi minna veel ühele ekskursioonile 🙂

Tasumata teadaanded

Alles see oli, kui meil siin Lemon Curdist juttu tuli. Täna käisime Kristiines, kus muuhulgas suutsime oma tita mütsi ära kaotada. Pagana kahju, täitsa soe ja paras müts oli. Asi see muidugi uus kududa pole, aga ikkagi. Kõiges on süüdi see, et poes on jubetumalt palav olla, ma ei saa aru, miks peab seal alati vähemalt 25-kraadine leitsak valitsema… siis tuleb lapsed ja ka iseennast üleriietest vabastada, garderoobi pole aga sellistesse kohtadesse miskitõttu kavandatud. Sestap pole ime, kui vankrile või ostukärule kuhjatud riieteposust miskit kaduma läheb. Aga jah, see M&S Lemon Curd täiesti kompenseerib mütsikaotuse. Täna oli veel ka miskine ale seal, 23.90 maksis purgikene ja ohhohoo kui hää. Sibularõnga-krõpsud 4.50 pakk – oleks teadnud, et nii mõnnad need, oleks kindlasti rohkem võtnud. Niiet toiduelamused on superhead, aga temperatuuriga võiksid nad seal küll tagasi tõmmata.

Ajvar

Asi sai alguse ühest FB-sõbra jagatud suurepärasest lingist ja siis tulid Vernanda ja Kajakas oma ajvari-juttude ja tegudega. Ja et see suuresti mu meeled hõlmas, ei jäänud muud üle, kui ka ise proovida. Et mul hoog oli suur sees, siis endale tüüpiliselt ma muidugi enne tegutsema asumist ühtegi retsepti korralikult läbi ei lugenud ja koguseid ei vaadanud – ja tühja sest. Ostsin 4 paprikat, 1 pommu ja kodus oli ka tšillikauna ja küüslauku ja oliivõli. Paprikad röstisin poolmustaks, aga järgmine kord võiks isegi teha nii, nagu asjatundjad soovitavad, ja rohkem mustaks lasta, koor tuleb siis paremini ära ja all on ilus punane paprika nii või naa. Pommu lasksin ka ahjus küpseks, hiljem sain teada, et sama oleks võinud tšilliga teha 🙂 . Veel üks viga – lõikasin pommu neljaks viiluks, aga tervelt tuleks hoopis panna… Noh, väga suur viga see vast polnud, lihtsalt teinekord proovin teisiti. Ma panin jupikese tšillit enne püreerimist sisse, aga järgmine kord võib vabalt pool või isegi terve kauna panna – mina, kes ma eriti suur tšillisõber ei ole.  Et mulle tundus saadud püree lõpuks pisut lahja, lisasin tšillipulbri puudumisel cayenne’i oma ja täitsa hea sai. Hoopis teise maitsega, kui poe oma! Ja ma pean ütlema, et isegi parem. Järgmisel korral proovin kahe pommuga seda püreed teha. Siis peaks veel eriti hää saama. Või mine tea, seal Palachinka-postis on nii ilusti öeldud, et võta 30 kg paprikat ja 5 kg pommut – siis ei tohiks pommu vist ikkagi prevaleerida.

P.S. Tegelikult ma muidugi valetan, kui räägin, et “asi” sai mingist lingist alguse. See asi, nagu paljud muudki mu söögirõõmud, sai alguse Mannist, kes Sloveenias neil külas olles antud määret meile tutvustas. Ja pärast mu sõltuvusse-sattumist ka aeg-ajalt uute purgikestega varustas 🙂

P.P.S. Oliivõli ei tohiks vähemasti selle toidu puhul karta ja tuleks teist üsna lahkel käel sisse niristada, see annab siidisust ja sidusust ja teeb asjast õige 🙂

Esimene lumi

Esimene lumi on alati tore, eriti kui ta tuleb varakult ja sajab lehtedele, mis pole veel maha langenud, näiteks sirelid on veel lehtes ja kased annavad kollast tooni. Ja alati on siis tarvis seda ilu pildistada.

Lapsed ehitasid ka lumememme.

Jääb mulje, nagu lumememm toetuks Bruno peale. Ei saanudki algul aru, mida tema seal nii püüdlikult juures püsib ja vahib, aga varsti selgus karm tõde – meie koer, kes ei söö mingeid juurikaid, eriti veel tooreid, on oma orientatsiooni muutnud. Porgand pätsati lumememme näost ja krõmpsutati kenasti kerre. Kui ei oleks ise pealt näinud, ei oleks seda eluseeski uskunud! Naabrikoer sööb meil kõike, k.a. kurgikoori jms, aga mitte meie Brunn! 😀

Roosi vaatas ka lund suure huviga.

Kanarbikulilla

… on uus mummumüts.

Lõng: mummud Novita Rose, põhi GB Bamboo Touch (65% villa, 35% bambusviskoos)

Vardad: nr.4

Suurus: peaümbermõõdule 52-54 cm. Serv on kahekordne, seespool 5cm kõrgune pehme soonik.

Kaitstud: Lühidalt

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Tita müts

Mu meelest “tita” on hästi armas sõna. Ükskord küll üks sõber pisut solvus, kui ma ta poega titaks nimetasin, et “ei ole ta enam midagi nii tita!” 🙂 , kuigi tegu oli tookord alla aastasega. Noh, kuda sa neid  siis kutsud. “Kutt” või “poiss” või “neiu” või “piiga” või “tibi” või “beib”. Eks neid kõiki võib kasutada, aga alla 2-aastase kohta on “tita” ikkagi kõige täpsem ja nunnum sõna.

Nii et tegin enda titale ühe mütsi. Tegin seetõttu, et üks tuttav soovis, et ma ta lastele mummumütsid teeks, ja ma tegin igaksjuhuks näidise valmis, et kas selline sobib. Mummumütsi idee on Krentult, omalt poolt lisasin kõrvaklapiosad ja paelad, et kindlustada parem mütsi peaspüsimine 🙂

Hapendatud seened

Minu maavanaema ehk Memm ei olnud eriline söögitegija. Noh, ta tegi küll, ja toidud tulid täitsa head välja, aga ise rääkis kogu aeg sinna juurde, et “ega tema ju nii hästi ei oska süüa teha, kui minu linnavanaema”. Tagantjärgi ei saa ma sellest enda mahategemisest üldse aru, sest tõepoolest, sellist olukorda, kus ma oleksin maal toiduga pirtsutanud või järgi jätnud, ma ei mäleta – või kui sentimeetripaksune süldirasvakiht välja arvata. Aga oli üks asi, mida vanaema oskas superhästi teha – tookord me kutsusime neid “lehtedega seenteks”, tänapäeval tuntud hapendatud seente nime all. Vanaema võttis riisikad (nagu võiseened, ainult valged, me kutsusime neid poriseenteks, kasvavad sarapuumetsas), ja pani need mustsõstralehtede, tilliõisikute ja jämedate, puitunud tillivarre tükkide, mädarõikalehtede, mädarõika juurejuppide, küüslauguküünte, pipra- ja vürtsiterade ja jämeda soolaga kihiti kolmeliitrisesse purki, tampis pudrunuiaga nii, et õhk seente vahelt välja tuli ja siis vist oligi valmis. (Mina hoidsin purki paar päeva avatuna ja siis kaanetasin ja panin jahedasse.)

Eelmise aasta augustis kirjutas Mari-Liis enda ämma seentest ja mind tabas rõõmus äratundmine. Sel sügisel oligi mõnusalt palju seeni ja kui veel Õhtulehes ka kirjutas, kuidas hapendatud seeni teha, mõtlesin kindlasti järgi proovida, kas õnnestub. Tegin pilvikutest ja mõned üksikud tõmmuriisikad olid ka, vürtsiterasid ei pannud, omalt poolt lisasin sinepiseemneid, ja tilliõisikuid mul polnud ka kuskilt võtta. Aga maitse on neil seentel nagu lapsepõlves… Eile sõin juba pool pisikest purgitäit üksipäini ära, ma ei tea küll, kuis mu enda lapsed seentest saavad nii kauge kaarega mööda käinud olla, korjata veel meeldib, aga sööma nad neid mingil juhul nõus ei ole. Loodetavasti see aeg on veel ees.

Tatra taastulemine

Täna tegin lõpuks ometi tatraputru, ja sõin ka 🙂 . Tatar on üks vähestest toiduainetest, mille kohta mul siiani positiivsed emotsioonid puudusid, aga nagu ajakirjas “Oma Maitse” kirjutas, et mõnda inimest võib lapsepõlves olla tabanud tatratrauma, aga et on aeg sellest üle saada. Mul kindlasti oli tatratraumaga tegemist, mäletan, kuis ma kogu südamest lasteaias vihkasin tatraputru, see oli suisa jäle mu meelest, ja kuna tol ajal veel sunniti sööma, siis see oli eriti kohutav.

Muidugi ma teadsin juba ülikooliajast, kui kasulik on tatar, aga isegi mingil pikemal praekartuliperioodil ei tahtnud ma menüü mitmekesistamiseks tatraputru, trauma oli nii suur. Kardetavasti ongi sest ajast möödas nii 30 aastat, mil ma pole tatart suu sissegi võtnud. Aga siis, kui ükskord poisilt uurisin, mis toite koolis pakutakse ja mis meeldib, ja ta teatas, et tatrapuder on tema lemmiktoit, siis pani see mõtlema – kas peab siis kogu ülejäänud pere ja eriti lapsed minu kiiksu pärast kannatama. Ostsin tookord poest koti tatart valmis, et peatselt teen. Täna selgus, et umbes aasta tagasi oli see, nii näitas best before märge kotil. (Aga pudru kvaliteeti see õnneks ei mõjutanud, mulle tundus.) Siis ikka aeg-ajalt mõtlesin selle peale, kuis ma kohe-kohe hakkan tatraputru tegema ja mõtteks see ikka jäi kuni tänaseni, mil mul oli plaan teha sealiha sinepikastmes ja hoobilt tuli tunne, et tatrapuder sobiks selle juurde nagu rusikas silmaauku, sest nii tugev ma ikkagi tatrasöömises ei ole, et paljast putru pista, mingi kaste peaks seda siiski täiendama või maitset peitma, no nagu putrugi ei söö ma ilma moosita.

Ja tatratrauma, või isegi tatratsölibaat 🙂 leidis oma lõpu. Küllap andis tõuke ka “Oma Maitse” artikkel. (Ja jutud tatrapaanikast 😀 ) Kõik sõid ja mingit pirtsutamist polnud, v.a. Roosi, aga no temale anname esialgu andeks. Nii tore on veel söömise kõrvale mõelda, et sööd midagi, mis on tõesti tervislik. Sinepikastmes sealiha on ka supertoit, tegin Naistelehe Retseptiraamatus olnud retsepti järgi ja võib öelda, et leidsin uue basic-toidu. Lihtne valmistada, saab ruttu valmis ja odav kah. Sisefilee kg Nõmme turul maksab 89.- ja 1 filee maksis 42.- , see info on Karinile, kes kahtlustas, et sisefileed söövad rikkurid 🙂 . Sellest ühest fileest saab kenasti terve pere söönuks, meil jäi pool potti homseks, kuna teatud tüübid väga lihahimulised ei ole.

Punased pärlid

Mul oli juba mõnda aega kiiks, et vaja punaseid pärleid, ja hädasti. Mu lemmikvariant oleks olnud pisut sügavam punane toon ja puupärlid. (Kardetavasti sai see alguse Kaja kaelakeenagi üle vaadates.) Saatus aga mängis mulle ette heledamad punased plastmasspärlid. Ja ohhohhohh kui toredad need on! Ma olen neid nüüd 3 päeva kodus kandnud ja end tõelise domestic goddessina tundnud – noh, domestic seetõttu, et kodune proua ikkagi 🙂 . Aga küllap ka kõik need kodused toimingud sujuvad mu käes tunduvalt paremini ja ma ise olen ka tunduvalt ilusam tänu nendele punastele pärlitele 😀 .

P.S. Kui aus olla, siis ma sealt poest sain veel kahed pärlid. Kaunid lillad. Ja nüüd oleks kah kaelakeenagi tarvis. Elu on ilus 🙂