Peale kõike seda endatehtud leivaga mässamist (no see on kirjanduslik liialdus 🙂 ) – ja see on olnud umbes sügisest saadik – on mul endiselt mõtteis see, et kas see on ikka odavam, kui poest leiva ostmine, nagu meile koolituseproua väitis. Nojah, võibolla tõesti me käime vähem poes sel ettekäändel, et leib-sai on otsas. Aga kõik see jahu- ja elektrikulu… no ma ei tea, ega seda ei oska ju ümber ka arvestada. Või vähemalt ma ei oska. Hea on see isetehtud leib küll. Kõik need seemned seal sees, ja rohkem ma ei tahagi panna. Ei rosinaid (1/5 perest ei söö neid), ei suitsusinki, ei mandleid ega maitsetaimi. Kuigi neid eraldi on nõus keegi ikka pereliikmeist sööma ja teiste tehtud leib maitseb ikka hea. Aga enda leib on enda leib 🙂 .
Siinkohal pean märkima, et linnasejahul ja linnasejahul on vahe. Ma varem ei teadnud linnasejahust muffigi, aga nüüd saan aru, et peenema jahvatusega on parem.
Siinkohal pean tänama Karinit, kes mu tuksikeeratud (Hr. Abikaasa otsustas kord leiva käimapanemist omaalgatuslikult pärmiga vürtsitada) juuretise asemel uue andis ja mu leivateolegi uue hoo.