Nõmme uhkeimast hoonest on järel varemed… Šokk oli suur, kui Hr. Abikaasa hommikuses telefonikõnes ütles, et turuhoone põles maha. Ma arvasin, et mingi nõme nali. Aga Delfi pildid räägivad oma kurba juttu. Alles eelmisel nädalal käisin ma seal ja ostsin liha… Noh, küllap ta ehitatakse jälle üles ja taastatakse, aga just eelmisel korral, kui ma seal käisin, meenutasin, milline see maja oli minu lapsepõlve ajal ja milliseks ta nüüd tehtud oli. Et ikka täiesti moodne ja kaasaegne kõik, ilus ja valgusküllane. Nii kurb ja kahju on.
Monthly Archives: aprill 2010
Elu kooli lähedal
Seda, et laupäeval lõpukirjandit kirjutatakse, sain aru sellest, et tavatult suur hulk pidulikes riietes noori raudtee ääres suitsetas.
Vanasti, kui Maahärra pood veel polnud pankrotti läinud, kohtas selle ümber tihti suitsetavaid nolke, kes omavahel sõimlesid. Ükskord loopis üks teisi kividega, siis ma vihastasin ja ähvardasin politsei kutsuda. Aga sa ju võid nende tüüpidega seal sõimelda, saadavad su kaugele ja pimedasse ja saad veel suurema viha enda sisse, kui ennem oli. Aga siiski pean ma õigeks sekkumist, mitte, et terve bussipeatusetäis rahvast vaikides nende väärkäitumist jõllitab.
Täna oli ka kuttidel mingi põnev mäng – üks seisis kooli aia taga ja loopis teisi, kes koolimaja seina ääres seisid, rusikasuuruste kividega. Kuna teised seisid nii kaugel, ei olnud pihtasaamiselootus kuigi suur, ja kahjuks ka koolimaja aknad jäid liiga kaugele. Aga siis röökis see nolk ( võibolla 4-5 klass) teisele: “Ime lahti!” Vat siis ei saa mina vait olla ja kukkusin ise ka sõimama, et: “Kuule noormees, sa vali ikka sõnu, sa oled alles väike titt ja räägid nagu mingi patsaan!” . Selle peale kuulsin ainult neljast-viiest suust osatamist, et “kuule noormees, vali sõnu!” . Suusi oli natuke šokeeritud, kui pahad poisid need on. Et siis kustkohast tuleb selline sõnavara? Kas isa röögib vihahoos emale, et “ime lahti!” või mis juhul ja kes selliseid väljendeid üldse kasutab? Meenub viimane “Kättemaksukontor”, kus oli üks värvikas tätoveeritud tegelane veelgi värvikama sõnavaraga, aga midagi nii nilbet ei tulnud isegi tema suust. Siis veel meenub, kuidas mu pingnaabri laps (tüdruk) tuli lasteaiast koju ja teatas emale, et “sina, lits, mine magamistuppa ja võta püksid maha, ma tahan sind läbi keppida!” 🙂 . Aga no see on pigem kurioosum. See, kuidas poisinolk teisele karjub, et “ime lahti!” tekitab minus täiesti võimetut viha ja soovi pidada sellele kutile pooletunnine loeng sellest, misasi on vägivald ja selle väljendusviisid. Sest psühholoogiline vägivald on vägivald ja solvamise eest saab kriminaalkaristuse kaela. Mind, suvalist möödujat, solvab selline sõnakasutus avalikus ruumis.
Aga kui ma vaatan oma poja klassikaaslasi, siis ma olen küll rahul ja rõõmus, tema käib hetkel 2. klassis ja need poisid on küll täiesti nunnukesed, viisakad ja sõnakuulelikud.
Parim plohv
Tänane tore toit on järjekordselt Mannilt. Pühapäeval Nõmmel sõime seda ja ma kohe teadsin, et aeg on küps ka ise proovida plohvi teha. Mann lahkelt nõustas läbi MSNi, kuidas teha: lambaliha ahjupoti põhjas kuumas õlis pruunistada, sibul ja küüslauk kah (nii 2-3 küünt), siis lisada keev vesi, porgandit üks-kaks-kolm, kaneelikoor, soola, pipart, loorberilehte tükki 2 või nii, tomatipüreed (mina panin selle väiksema Pomi paki ära, sel mõnus naturaalne maitse) ja pool apelsini. Lasta tunnike haududa ja lisada kruusitäis riisi, hautada 20 minutit. Võrratu. Hr. Abikaasa, kel lambalihaga juba lapsepõlvest antipaatiline suhe (eks ikka see kasukamaitse) sõi ja kiitis. Poiss, kes purgiplohvi sööb väga hea meelega, jättis seevastu kõik järgi. Et tema riisi ei söö ja et päris plohvil on rohkem ketšupit sees 🙂 .
Aga Mann võiks vabalt kokaraamatu üllitada. Manni maitsvad kodutoidud. Ma raudselt ostaksin.
Plohvike seal kuskil poole haudumise peal. (Ja ma tean, et eesti keeles on plohv tegelikult pilaff. Aga meil kodus öeldi kogu aeg, et plohv. Kuidas ma siis teisiti saan… )
Rohesilmne Maailm 