Alustan viimasest. Roosi on viimasel ajal täielikuks arvutihulluks hakanud. See tähendab seda,et kui mina istun arvutis, siis tema roomab minu juurde ja hakkab säärt kraapima ja tavaliselt annab ka häälekalt märku, et sülle oleks vaja. Ja kui ta on sülle saanud, siis hakkab kiskuma kas klaviatuuri, hiirt või hiirepatja, tavaliselt neid kõiki vaheldumisi ja mitu korda järjest niikaua kuni ma tüdinen ja arvutist lahkun. Vaikselt ja tasaselt istub Roosike arvutis vaid siis kui ma teinekord Petvilles käin või pilte vaatan – siis hakkab ta õe ja venna piltide peale itsitama 🙂 . Aga kuna Krentu saatis mulle toreda meemi, siis ma katsun selle ikkagi ära teha. Lisaks ei taha lapseke enam üldse pikali olla, vaid pidevalt end püsti ajada, seetõttu on häiritud ka magamajäämine, enam naljalt seda ei juhtu, et mänguhoos tekile magama jääb. Tavaliselt toimub nüüd lõunauni vaid vankris.
Niisiis, meem.
Tee 7 pilti asjadest, inimestest või muust, mis sind iga päev rõõmustavad.
Kui 7 pilti ei saa, siis tee vähem või rohkem, nii nagu vaja.
Riputa oma blogisse. Võid kirjutada juurde, millega on tegu.
Et siis loomulikult pere ja koduloomad ja kodu ja aed.
Ja siis veel:
1. Hommikukohv kenast tassist ja ajaleht sinna kõrvale. Aamenkonks. Pildil küll tühjad tassid, aga need on ühed mu lemmikud ja neid on muidugi veel. Ajaleht – minu leht on Õhtuleht ja ma ei häbene seda 🙂
2. Raamatud. Tavaliselt on raamatuaeg õhtuti enne magamaminekut, kui just ei ole tegu kokaraamatu või käsitööraamatuga. Hetkel on pooleli 3. Larsson ja muretu on kohe olla, et ei ole seda probleemi, et raamat oleks igav või et mida küll lugeda. Lastele loen ka iga õhtu ette, see on osake magamajäämise rituaalist. Hetkel on Jälle need Naksitrallid pooleli.
3. Kunst. Maalid minu seintel meeldivad mulle ja rõõmustavad mind absoluutselt iga päev. Ma naudin värve ja kompositsiooni ja tähendust, mis sellel maalil minu jaoks on.
4. Kenad pisividinad, mida võib ka suurelt osalt kunsti alla liigitada. Näiteks köögipildid ja vitraažid, keraamilised kujukesed, klaaspudelid, vaasid jne. Tihti seotud mingi sündmusega või sõbra poolt kingitud. See nt. Mannilt.
5. Terrass. Vaikne kena kohake, mis mind suure osa aastast rõõmustab. Soe ja päikseküllane. Hetkel näeb küll välja selline (ülevalt aknast pildistatuna):
6. Kell ja sõrmused. Kellata ma ei oska olla. Mu kell on üle 10 aasta vana ja kui ta eelmisel suvel kuu aega kadunud oli (kaotasin jalgrattalt kukkudes teisele poole tänavat rohu sisse ja leidsin õnneliku juhuse läbi sealtsamast kuu aega hiljem üles 🙂 , kell käis ja see on ka veekindel. ) siis olin kui Kati ilma karuta. Ja mu armsad sõrmused, mida ma iga päev kannan. Abielusõrmus, siis Dubrovniku lennujaamast ostetud sõrmus, mida Suusi kihlasõrmuseks peab 🙂 ja Hvari saarelt ostetud sõrmus, mille ma juba ostes lubasin Suusile anda kui ta 16 saab.
7. No ja muidugi lõngad ja käsitööajakirjad ja pooleliolevad kudumid-heegeldused.
Kõik blogijad keda ma tunnen, on seda vist juba teinud ka, aga kes veel ei ole, võiks teha. Näiteks Triin, Triibik, Karin, Segasumma-Tiina ja üldse kõik kes tahavad 🙂
Ja mitte ainult Krentu ei saatnud Sulle seda meemi… 😛
tead ma punnitasin mälu ja otsisin paaniliselt, et kes see saatis mulle, et kuskil nagu nägin 🙂 ja siis vähemalt Krentu leidsin 🙂
🙂
Minu unistuste vannitoavärvides on need lõngad Su pildi peal! Anoh – need värvid jäävad siis hoiule järgmise korrani:)
Ma oleksin ka kella juurde pidanud sõrmused lisama. Ilma nendeta ma kunagi pole vahel, kui sõrmusekivi kenasti läikima löön, siis teeb see ikka rõõmu küll:)
Manni tehtud pisividin on nii lahe! Täiesti varjatud kunstianded on ikka inimestel! Kajaka blogis ju oli Manni tehtud pross-magnet ka nii kihvt 🙂
Krentu, Mannil on lihtsalt hea kunstitunnetus, need asjad ei ole tema tehtud 🙂 Keraamiline plaat on tema sloveenia keraamikust sõbra tehtud ja pross/külmkapimagnet sekkarileid 🙂
Aga jah, mul näiteks jäi arvuti lisamata, kuigi ikka väga armas ja rõõmustav tarbeese teine 🙂
Pingback: Triibik istub kodus
Ma vaatan, see raamatute pilt on peaaegu nagu minu riiulist tehtud. Durrell ja Herriot on mulgi paljuraamatuliselt esindatud.
Aga tõde on, et sellega meie sarnasus siin lõpeb ka. See pole muidugi üldse oluline, aga kunst mul puudub, pisividinaid eriti ei armasta (võinoh, ei armasta välja panna, sest siis peab tolmu pühkima kogu aeg), verandat mul pole (aga rõdu jälle on. Ma olen seal harva), kui on midagi, mille kandmist ma ei armasta, siis on need sõrmused (ma pean kogu aeg ära kiskuma kui käis pesen ja siis kaovad ära. võibolla ma pesen liiga palju) ja ehkki ma ikka aeg-ajalt saan mõne sokipaariga ühele poole, on mul tegelikult käsitööst üsna ükskõik.
Aga kohvi pean ma ka hommikuti juua saama.