Räimetoit, mis rokib

Viimases Omas Maitses jäi silma toidublogija Mari-Liisi räimevorm kirsstomatite ja oliivõliga ja kuna täna sain Männiku kalaputkast kenasid suuri räimi, tuli tunne, et võiks miskit erilist proovida tavapärase munas-jahus praetud räime asemel. Mõeldud-tehtud. Aga räime fileerimine oli tunduvalt raskem kui ma ette kujutasin. Kuskil targas raamatus oli näidatud, et tuleb pea poolt kuidagimoodi pöidlad sinna selgroo vahele ajada ja nii ongi. Mul paraku katse-eksituse meetodil tundus, et saba poolt on kergem noaga tsurkida ja ettevaatlikult tõmmata, kusjuures ühelt poolt paraku jäävad peened küljerood ikkagi fileesse, midagi pole teha, ja kui selgroogu katki ei tõmba, tuleb ideaalne filee, aga kui tõmbad katki, siis tuleb veidi nokitum filee 🙂 . Samas valmisroa puhul ei saanud küll aru, et kuskil mõni peenike kalaluuke oleks olnud ja ka visuaalne külg ei riivanud kuidagi silma, kuna ahjuvormi lähevad nad ju selg pealpool. Kirsstomatite asemel olid meil lihtsalt väikeste tomatite neljandikud. Õli läks esimese hooga vist rohkem kui oleks vaja olnud, aga järgmisel korral siis olen targem, kuna see toit läheb kindlasti kordamisele. Niigi sõin planeeritud ühe portsu asemel kaks, magu venis kohe laks! välja 🙂 . See riivsai seal peal oli lihtsalt imehea ja pune andis väga mõnusa vahemerelise maitsenüansi. Kiitma peab ka Hr. Abikaasa kartuliputru, kuhu sisse läksid imepeeneks hakitud värske till, petersell ja praetud sibul ja mis oli sõna otseses mõttes vahtu klopitud.

Pilt mu tehtud räimeroast ei ole just võibolla kõikse ideaalsem, aga OM-st saab alati ilusamat vaadata 🙂