RSS-voog

Lehm

Posted on

See lehmajutt on mul mõttes olnud natuke aega. Panen ta siis kirja.

Kõik sai alguse sellest raamatust. See on mul hetkel öökapiraamatuks ja vaikselt igal õhtul käin korraks Hispaanias toiduretkel 🙂 . Ja see kutt mulle meeldib, õigemini tema kirjutamisstiil. Kutt ehk siis raamatu autor Paul Richardson. Ühel õhul ühel lehel tabas mind suur äratundmisrõõm, Astuuria juustudest kirjutades kirjutab ta, et juust maitseb aasade, põldude, niitude ja sooja lehma järele. (No sõnastus pole päris täpne, aga mõte jääb samaks ja eriti see sooja lehma koht. ) Milline äratundmisrõõm! Milline on sooja lehma maitse? Mina tean 🙂 . Ainuke erinevus nähtavasti minu ja Pauli vahel on see, et mulle sooja lehma maitse ei meeldi. See on see lüpsisooja piima maitse. Vahel oli see maitse isetehtud võis või kodujuustus või koores. Justnimelt oli, sest nüüd ma küll ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes lehma peaks. Meil vanaemal oli kaks tükki tavaliselt, lõpupoole, kui ta enam hästi lüpsta ei jaksanud, üks. No ja siis vasikas kah mõnikord. Või mullikas. Ja ikka kui lehm lüpstud (nüsstud oli see sõna kui ma ei eksi, lehma nüssti – eks see vanaema sõnavarra jäänud võrukeelne väljendus oli, ma arvan), siis pakuti teinekord peale kurnamist latsekestele kruusiga maitsta, et pidada tervislik olema soe värskeltlüpstud piim. Öäkk… 😀 Kusjuures ma üldse ei välista, et praegu see lõhn/maitse mulle meeldida ei võiks. See on nagu lasteaiasöökidega, et suurest peast proovid mõnda toonast eluvastikuna tundunud toitu ja hakkab maitsema koguni. Aga lehmad olid toredad. Suured, ilase ninaga ja suurte silmadega. Ja puuke oli neil palju tagajala siseküljel ja esijala nö kaenla all. Neid sai siis niimoodi hoogtöö korras kümnete kaupa eemaldatud. Ja sügasime lehmi – selleks oli eraldi kraasimoodi asi, selline sama suur puust tahvel, millega lehma sai kammida. Küll neile meeldis see. Ühte lehma ma mäletan, kellel tahtsid sarved silma kasvada, siis neid otsi saeti ära aeg-ajalt. Must lehm oli. Aga see, kes karjamaal ära suri, oli pruun. Temast voolas välja suur vannitäis essu ja rohu peal oli see koht veel aastaid näha. Ta surigi sellepärast, et seedimine ei töötanud. Tehti küll külje peale auk ja aeti metallist torujupp sisse, et gaase välja lasta, aga ei olnud sest enam kasu. Pea ja sisikond maeti sinnasamasse metsa alla auku, kus siis rebased käisid arheoloogiaga tegelemas, aastaid hiljem leidsin samast metsa alt lehma sarve. Vasikad olid nunnud, neil lasksime näppe imeda, võimsa vaakumiga luttisid. Aga noh, mõistust neil tüüpidel – ei vasikatel, ei lehmadel – mu meelest suurt ei olnud. Aru ei saanud nad ikka muffigi. Mingit niiöelda hingelist sidet mul nendega ei tekkinud. Kui vanaema vanemaks jäi, ei jaksanud ta ka oma viimast lehma eriti lüpsta, aga lehmast loobuda ka ei raatsinud. Ikka kui tuli jutt, et peaks lehma ära andma (see tähendas lihakombinaati viimist), siis vanaema ütles, et ” kui tahate must lahti saada, siis võite lehma ära anda”. Võimas motivaator oli lehm, et igal hommikul kell 5 või 6 kark alla ajada ja toimetama hakata. Ja need heinategemise tähe all möödunud suved… Oli ikka jube töö, aga noh, elu oli selline. Oleks tahtnud küll päevad otsa rannas lebotada, aga ei saanud, heina oli vaja teha. Nüüd kui ma olen suur inimene, siis ma isegi võiks heina teha. Ma ei unista sellest, et päev otsa rannas praadida… Aga lapsena oli see töö eriti tüütu, kuigi vahel oli ka tähtis tunne, kui mingi kaarutamine või niitmine või lakkatoppimine kästi ette võtta. Lehmalüpsmist ma kahjuks või õnneks selgeks ei saanudki. Proovisin küll, aga mul olid liiga nõrgad sõrmed või midagi, ei saanud seda nippi kätte, kuidas piim jämeda joana hakkaks mannergusse pritsima. Tänu sellele jäi mul hilisemas elus palju tööd ja vaeva nägemata, ma kahtlustan. Aga keegi ei sundinud ka mind eriti, küllap arvati mind linnavurlede kilda. Kuigi maal olles oli alati tunne, et maalaps olla oleks ikka üks õige asi ja maaelu üks tore ja vahva elu. Kõik see lammaste karjatamine ja kartulite rohimine. Ja loomadele vee ja heina tassimine ja sõnnikuviskamine. Ja lihtne elu.

P.S. Ükspäev tuli siin keset hangi mõte, et varsti saab seemnepoodi minna 🙂 . Ja välja mõelda, mida see aasta kasvatada-külvata. Nii mõnus…

16 responses »

  1. see oli tore raamat.

    kui meil vanaisa maal loomi pidas, siis ta tõi ka piima koju, uhh. a kui piim hapuks lasti, siis pannkoogid olid head.

    Vasta
  2. Jajah, hapupiimaks praegune kilekotipiim muutub küll suure vaevaga.
    Lehm paneb su elu ikka samamoodi raami nagu väike laps. Ei saa lihtsalt jätta hommikul tõusmata ja nüssma minemata, olgu väljas tuisk või torm. Ja maasugulased külas käies hakkasid suht vara kodu poole kippuma, et lehm vajab lüpsi ja paar korda ei saanud nad sünnipäevadele tulla, sest lehm just poegis.
    Aga iseenesest väga kahju, et lehmapidamine väiksemates majapidamistes on peaaegu ära kadunud, suvega käivad karjamaal mõnulevad lehmad ikka alati kokku. Vahel on päris imelik maal ringi sõita ja pikka aega ei näe kuskil ei lehmi ei lambaid ei hobuseid.

    Vasta
  3. karjamaad on kõik kinni kasvanud, sellest on kahju. hapupiim oli ikka superhea. ja kodujuustu tehti meil ise ka ja kohupiima.

    Vasta
  4. kusjuures mina tean, mida te tunnete, ma ka vanasti lülisin täiega seda sooja piima maitset. ja nii naljakas kui see ka polnud, siis raseduse alguses ei kannatanud ma kohvi sisse pandud piima, mis seal soojaks läks, lõhna. iseasi, kas sellel asjal üldse on lõhn, aga küll rase juba tunneb!

    aga seda raamatut loeks isegi, kuidas ma seda küll poes märganud ei ole. ja siis ma laenaks kelleltki healt inimeselt ka selle “Viru tänava”, millest siin juttu oli. kui juba norimiseks läks…

    Vasta
  5. ma hispaaniat võin laenata, aga viru tänav oli mul raamatukogu oma.

    Vasta
  6. nii mul nüüd aega rohkem heietada sel teemal, aga väga tore, et on teisigi sooja lehma maitse tundjaid 🙂 kui ma väike olin ja proovisin emale seletada, miks mulle see lehmapiim või või ei maitse. siis ta väitis, et tema küll aru ei saa, et midagi teisiti oleks kui poepiima puhul. ometi oli see täiesti ilmeksimatult tuntav! ja mul oli tunne, et “don’t insult my intelligence!” 🙂

    Vasta
  7. no oli ikka täiega teine. mitte et see lõhn ei oleks praegu nostalgiline, aga siis ajas ikka öökima küll!:)

    Vasta
  8. Ooojaa, vat mina tean väga hästi, misse lehma maitse tähendab. Soe piim – öäkk kuubis…:S Meil vanaemal küll endal õnneks lehmi polnd, a naabrite kääst toodi piima jano sel oli värskena toodult ALATI lehmakas juures. Ma olin võimeline seda jooma alates teisest päävast:)
    Mul on Viru tänava raamat küll olemas, a ma jään laenamise jaoks vist veits kaugeks:))

    Vasta
  9. no kui on vaja laudahaisu ja vasikate silmi ilmetleda, siis võime ju Villemi poole pöörduda:)

    Vasta
  10. lastele oleks see tõeline eksootika 🙂

    Vasta
  11. davahtaresidence

    ega ilma naljata, lehma näebki tänapäeval peamiselt telekas, tea kas loomaaiaski on. minu vanematel näiteks ei ole lehma.

    tuleb vist ka siis kokku minna. ma vanasti ei saanud, polnud linna elanik, taheti hirmsat tagatist. aga nüüd olen.

    Vasta
  12. masinaga lüpstud piimal seda sooja lehma maitset ei ole. Mul on lehmadega nii palju mälestusi, et ma ei hakka isegi heietama :), te ei jõuaks lugeda. Mul olid 2 vanaemal lehmad ja ma ise käisin kõik lapsepõlve suved (kui kõplamine ära tüütas) suures sohvoosi laudas tööl. Karjane, karjak, ajaja – sellised ametinimetused :). Ja talv läbi korra kuus käisime veel kontrolllüpsi tegemas. 12 rubla päev. Tavaliselt kaks päeva järjest, nädalavahetusel. Ilge oli küll kell 5 tõusta ja sinna sitahaisu sisse minna. Aga kevadel sain ratta osta juba selle raha eest :). No näed. Ma ütlesin, et hakkan heietama. Sorry.

    Vasta
  13. a vot sõnnikulõhn mulle meeldib 🙂 mulle meeldivad heietused ka 🙂

    Vasta
  14. See lehma maitse on hull jah. Ma tean seda täpselt. Aga nüüd, kui me naaberkülast “lehmapiima” ostsime, siis sellel polnud seda üldse. Eks see sõltub vist mitmest asjast, et kas on või pole. Aga kui ma tegin kohupiima sellest piimast, siis ikkagi kuskilt see lehma maitse tuli.
    Kõige hullem mälestus on mul sellest, kui ükskord suvel hakkasime maal (siis meie suvituskohas, kus ka maapiima tarbisime) piima-juurvilja suppi tegema sellest lehmapiimast. See tuli nii hirmus, et viskasime õega supi minema. Muidu ma armastan piima-juurvilja suppi väga (kui on tehtud võiga ja on sees ka herneid).
    Kui ma maale kolisin, siis lugesin üht artiklit, kus räägiti, et linnas on laps justkui üks inimene, kellele sa pead otsima vaba-aja veetmise võimalusi. Maal aga on laps oodatud abiline, sest lapsele jõukohast tööd leiab alati ja abi on väga oodatud. Sest iga inimene tahab ju end kasulikuna tunda ja seega on hea, kui on lapsele ka töid anda, mis tekitavad tunde, et ilma temata see tsirkus siin koos ei püsiks. Samas, ma mäletan, kui vastikud need kohustuslikud marjakorjamised ikka olid. Seega nuputan juba nüüd, et kuidas teha nii, et laps tahaks rõõmuga marju korjata või peenraid rohida. Ilmselt peab andma mingi valiku töödest ja siis laps saab valida.
    Oh jah, ma ka kipun siin heieama 🙂

    Vasta
  15. Krentu, aga kui teed tüdrukule pisikese peenra, kuhu ta ise valib lilled-taimed välja, ostab ise seemned jne, siis see mia peal töötas.

    Vasta
  16. Minai usu, et on olemas varjant, et laps tahaks rõemuga marju korjata või rohida:) Minai taha praegugi ema juures rõemuga neid toimetusi teha…

    *(räägib tulevane külaelanik-aiapidaja:)

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: