RSS-voog

Vanaema söök

Posted on

Hakkasin Mannile kommi kirjutama, aga tuleb vist ikka eraldi post teha selle jaoks, kole pikaks kisub 🙂

Minu vanaema oli eestiaegne majateenija ja saksad õpetasid talle söögitegemist ja ta elu lõpuni tegi niimoodi süüa nagu pererahvas õpetas, ei mingeid uuendusi. Kasukas oli vast ainuke asi, mida ta hakkas järele tegema ja “Onu Tomi onnike” tädi Meerilt – see on nagu küpsisetort, ainult et kolm küpsiserida kahekordselt, keskele suurem ports segu ja siis ääred üles tõsta ja kile sisse mähkida ja külmkappi panna, hiljem kakaomassiga üle valada. Oli aus amps.

Vanaema tegigi meil praktiliselt elu lõpuni kogu aeg süüa, kasseeris lastelt toiduraha iga kuu ja kokkas muudkui. Ta küll vahel mainis, et teiste tehtud toit maitseb alati paremini, aga no eks ema käis tööl ja seetõttu ei olnud tal aega ise teha. Vahel nädalavahetustel küll. Aga ema tehtud toitudest mul ei ole ka sarnaselt Manniga suurt miskit meeles peale traditsioonilise kartulisalati ja neid kreeka pähkli küpsiseid tegime ka vormidega. Ja vahvlid, nämmmmm. Vahukoort ka ema tegi maasikatega, nii et maasikad mikserdas vahukoorele sisse.

Vanaema toitudest lemmikud olid mul kana-klimbisupp, peedisupp, külasupp, hapukapsasupp, kotletid, kapsarullid, suri-muri (kapsa-hakklihahautis), lambapajapraad, ühepajatoit, lihapirukad (ilusad suured ja liha sisse pani riisi ka)… Tegelikult enamus toite, mis ta tegi, olid väga head. Ma ei tahtnud ainult kruubiputru, mida õnneks väga tihti ei tehtud ja riisisuppi, mida söödi alustuseks ja siis keedukartulit ja heeringat hapukoorega peale. See teine pool mulle juba enamvähem maitses.

Siis Manni mainitud hapukoore, tilli, sibula, tomati ja kurgi salat on meil hooajal lemmikumaid asju üldse 🙂 ja just siis kui juba tomatilt ja kurgilt veits välja imbunud on vedelikku. Siis on kõikse parem. Suppi tehti jah tervest kanast. Mul vanaema pani pärast potis pehmeks keenud kana veel ahju, et tõmbaks krõbeda kooriku peale.  Ja munakook, ooo ooo ooo. Sellist ei ole enam tõesti saanud, puupliidil mõnusa searasvaga praetud, nagu omlett, aga jahu ka sees – iseenesest ei tohiks seal miskit keerulist olla, aga … Hapukapsasuppi hakkasin sööma lastehaiglas, kui vanaema termosega tõi. Kõik palati lapsed kogunesid ta ümber ja nuiasid ampsu. Ma enne seda intsidenti ei söönud hapukapsasuppi, aga ju need haigla toidud siis ei kõlvanud kassi saba allagi mitte ja mul siiani see kapsasupiring meeles sealt haiglast, vanaemal kena naaritsakarvamüts peas 🙂 .

Laupäeviti ja pühapäeviti vanaema küsis mult alati, mida ma hommikusöögiks tahan. Ma siis alati tahtsin pannkooke. Pisikesed, krõbeda servaga, maasikamoosiga, mmm…  Vahel oli vanaema hommikul juba käinud linnas Viru kohvikus või kuskil mujal, Pärlis või Moskvas ja ostnud moskva saiu või teekooki, vahel ka kaneelikringleid. Siis oli eriti hea neid viljakohviga hommikuks haugata.

Kookidest oli vanaema vankumatu eelistus plaadikook biskviitkattega, tavaliselt tegi ta seda kompotiõuntest. Minu töö oli siis liivataigen (ka kohvikust ostetud) plaadile ühtlase kihina mätsida (tähtis oli, et auke sisse ei jääks!) ja õunad peale laduda. Biskviit tehti 6-st munast ja vahustati mikseriga oma pool tundi vist, vähemalt mul oli lapsena selline tunne, et kole kaua võttis see aega.

Eriti suur kokkamine läks lahti siis kui mingi pidu oli tulemas. Meil oli selleks tavaliselt vanaema sünnipäev 25.12. . Siis oli laud lookas, soe toit ja külm ka, rosolje või kasukas, kartulisalat, sült (sinna sisse pani vanaema alati porgandit, terve kana ja seajalgu või seapea), hapukurgid (need olid ka vanaemal superhead), lihalõigud, singilõigud, võibolla oli rulaad ka, ma ei mäleta seda kahjuks. Grillkana lõigati lahti lauale ja mida kõike veel. Samas kringlid ja tordid alati osteti või telliti kuskilt. Mõnikord kui sugulastel oli suurem juubel tulemas, telliti vanaema kokaks, appi süüa tegema. Selle eest minu mäletamist mööda midagi ei makstud, see oli nagu suur au, mida sulle osutati, et sa nii hea kokk oled 🙂 ja ju siis oli mutte rohkem koos, et oli nagu mõnus seltskondlik üritus see söögitegu.

Suvel vahel vanaema kuivatas räimi või peipsitinti nööril või siis noorem generatsioon sussitas neid suitsuahjus. Need mulle ka väga maitsesid.

Hetkel rohkem nagu ei meenugi, aga seda tuleb küll öelda, et uued ajad ja uued maitsed, aga vanaema tehtud söök oli maailma parim 🙂 . Samas ma ei taha vist eriti mõelda selle peale, kui palju seal TEGELIKULT rasva sees oli… 😛

8 responses »

  1. meil käis ka kanasupp tervest kanast. nüüd kui vaja puljongit teha, olen ma jälle tiibu vaid ostnud.

    torid-kringlid olid meil teatud nimetused ise tehtud ja siis mõned toodi alati olümpsist või virust. ja no viru pasteeti ikka mäletate. ja see variant, kus või veel ümber oli.

    Vasta
  2. vot ei mäleta! aga ma mäletan, et kui virus järtsus seisime – saba oli ikka ukse tagant maja nurgani või isegi mitu keerdu veel, siis juba kui uste vahele saime, siis oli kogu aeg selline tunne, nagu teeks midagi keelatut 🙂 ma kujutasin vist ette, et see kohvik on välisturistidele mõeldud, ja kuda me pärismaalased siis nüüd nii nahaalselt siia trügime veel 😀

    Vasta
  3. Oo, Viru kohviku pasteet oli maailma parim! Ma siiamaani unistan sellest. Samas, ema tehtu polnud ka halvem, ma täna just mõtlesin, kui poisile pasteedileiba andsin, et peaks paluma empsil jälle üle aastate pasteeti teha ja paneks nipid kõrva taha, enne kui hilja. Ma tõesti pole ise teinud. Süldiga sama asi. Häbi täitsa.

    Vasta
  4. ma tahaks seda või ümbrisega. Viimati Eestis olles Selverist ostsin sarnast, polnud üldse mitte paha, a mälusopis oli too maitse tallel.

    Vasta
  5. Appike, ärge rääkige sellest Viru pasteedist – see oli niiiiiiiiii hea. Minu ema töötas Olümpias, nii et tavalisetl me sõime Olümpia pasteeti, mis ei olnud rullis aga oli muidu ka hea. AGa see Viru oma!!! Mu vanatädi oli jälle Virus kondiiter, nii et mina mingit järjekorda ei mäleta, me läksime kuskilt tagauksest sisse ja saime oma tordid. Ja no täitsa lõpp kui ilusaid torte vanatädi meile sünnipäevaks tegi! Ükskord sai lasteaeda selline tort, et kasvatajad ei osanud seda kuskilt otsast lõigata – kõik oli lilli täis 🙂 Vanatädi õpetas ka mulle ükskord neid lilli tegema aga kahjuks ei mäleta ma sellest suurt midagi.
    Aga ma mäletan Anu, et sa ükskord rääkisid, et vanaema tunnistas ainult kondipuljongit ja liha oma ei kõlbavat. Mul oli seda kuuldes kohe hea meel, sest meie kodus tehakse ka alati kontidest puljongit aga paljudes kodudes jälle lihast ja siis ma mõtlesin, et ei tea kas me olime siis nii kokkuhoidlikud või mis:)
    Minu ema aga on alati nii hästi süüa teinud, et vanaema ei pääsenud ligilähedalegi. Vanaemal olid küll omad hittid, tomatisaiad ja pontsikud ja riivõunakook, aga üldiselt oli tema see, kes asendas retseptis pooled toiduained nende vastu mis tal kodus olemas olid ja no siis ikka ei tulnud õige asi.
    Aga minu isa ja tema ema tegid ka väga hästi süüa. Ei hoidnud millegagi kokku. Mu isa hitid olid azuu (ma ei tea, kuidas see õige kirjapilt on) ja seljanka.
    Oh jah, need vana aja toidud on ikka nii head. Kahju et Olümpias enam seda sefiiri torti ei ole, see on üks minu lapsepõlvemaitsetest, ema tõi seda ikka väga tihti pidupäevadeks koju. Ja kahjuks pole tortidel, saiadel ja kringitel, mis poest osta saab, enam üldse või maitset….
    Oh, võikski siin unelema jääda:)

    Vasta
  6. Kremntu ajas mind ka siin põlema.
    Te mäletat kui häid stritsleid ja kringleid Virust sai! Umnbe hääd,eriti too pähkllisegune valge glasuur stritsli peal. No praegu ka miski Plaani Pagar neid vist teeb – aga nii head pole.
    Järtsud olid tõepoolest mitu tiiru uksest väljas – aga kui midagi müüa oli siis ikka läks kiirelt kah, sest suurt valikut ju polnudju nagunii. Noh ja veel Viru võisaiad – soojast peast-megahääd.Soolakad.

    Jah, mul ka vanaema Linda oskas häid sööke teha. Ja vanaema Aliide küpsetas puuahjus suurte plaatidega Napoleoni koorikud ning vahele läks keedukeem.

    Vasta
  7. oo, jaaa, need võisaiad. ma järjekordi ka ei mäleta, kuna ema seal giidina töötas, siis me alati lähenesime seestpoolt asjale. ja nende kartulisalat keedetud viineritega oli mu lemmik. ainult harju kohvi sai vasta panna. moskvas ja pärlis polnd pooltki nii hea.

    Vasta
  8. Miski aeg sai neid nn “viru võisaiu” kaupsist, isegi uues Toidumaailmas anti neid, aga nüüd pole enam ammu näinud. 😦 Olid ikka päris vana hea kraami maitsega.

    Meil oli kombeks vahel enne maalesõitu midagi kaasa osta kas Tallinna või Viru kohvikust – seal olid alati kõige paremad asjad. No ja vene aeg=tutvused, eksju, emal kui meedikul töötas tuttavaid igal pool ja vahel tellis ta Virust sünnipäevatordi – isver, kui head need olid!

    Mingi jutt käis kunagi, et Pagari-Liisu kondiitrid olla endised Viru omad. Et kui Viru kadus, siis nad tegid oma firma. Ma pole seal Veerennis ammu käinud ega tea, kas neid enam eksisteeribki, aga oma pulmatordi tellisime küll neilt ja vaat see oli ka sihuke, et külalised siiani meenutavad. 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: