Monthly Archives: juuli 2009
Tegu tehtud!!!
Kohe ei oskagi kuidagi alustada 🙂
Aga austet blogiomanikul on kolmas lapseke kenasti käes. Tüdrukutirts sündis täna õhtul, pisut üle 50 cm ja suts peale 4 kilo. Kõik on hästi, titt tegi reibast häält ja lapse ema vestles telefonis nõnna sundimatult, kui oleks turul maasikaid ostmas.
Eks lapsevanem ise kirjuta kunagi pikemalt.
edastas Mann
Aiahetked
Mustrõikaprojekt läks vett vedama, täna kiskusin kõik üles, kuna läksid õitsema. Murdsin küll õievarred ära, aga head nahka ei oleks neist ikkagi tulnud. Seevastu esimene kurk on juba nii 8 cm pikkune umbes! Ma arvan, et kurgikasvatusele tuleb järgmisel aastal veelgi suuremat rõhku pöörata. Jääsalat kasvab ka kenasti, samuti tippsibul, till ja murulauk.
Ja et siia safiirsinisele taustale sobiks midagi kollast, siis esitlen: me aia uusim ehe, Arthur Bell. Imemõnusa sidrunilõhnaga. Minu kingitus Hr. Abikaasale sünnipäevaks 🙂
Kukeseenepirukas
… oli kindla peale eilse õhtu märksõna. Käisime Karinil-Jantsil külas ja tegime nimetet hõrgutist. Põhi oli Kiilikese blogist ja katteks siis praetud kukekad-porru-cayenne’i pipar + muna-kohvikoore-gouda juustu segu. Näpuga soola ja ürdimaitseainet ja veelkord cayenne’i pipart. Pirukas sai nii ruttu otsa, et pilditegemisele polnud aega mõeldagi 🙂 Läheb kordamisele.
Ühtlasi, kui tohib pisike kaubanduslik teadaanne: on üle üks gaasipliit, 4 auguga ja ahjuga. Korralik, kaasaegne, kasutatud, kuid täiesti töökorras. Ootab uut peremeest, hind kokkuleppel.
Noro
On olnud üks lõng, mida ma olen esimesest pilgust ihaldanud – Noro. Kuna ma hakkasin nüüd otsima lõnga, millest saaks Haapsalu salli teha, siis leidsin selle ühest internetipoest, Merinos Extra TitanWool, võtsin nii valget kui ilusat tumelillat, et oleks olemas. Hästi mõnus lõng tundub olema. Aga et siis kui juba, siis juba, siis samal lehel on olnud ka need paeluvad Norod, mille värvivalik küll veidi kesine tundus, kuid hind mõnusalt priske 🙂 Ja et Ravelryst just üks Noro-müts silma jäi ja sünnipäev ka vabanduseks seljataha jäänud, otsustasin endale väikese kingituse teha ühe tokikese Noro näol. Nüüd käin seda aeg-ajalt silitamas ja imetlemas 🙂
Hapukurgile suukorv pähe
Nagu ikka uudistevaesel ajal, nii ka täna on taaskord maast üles korjatud üks tore hambateritamiseteema, mille keegi meesterahvas, hooletu koeraomanik arvas heaks mõtteks ajakirjanduse arutada anda. Et Meelis Atonen olla temale rusikaga näkku löönud selle eest, et tema koer lahtiselt pargis jooksis. Ma oleks pigem politsei poole pöördunud selle asjaga, või mis topeltstandardid meil siin kehtivad, et kui poliitiku käest molli saad, siis pöördud ajakirjandusse ja kui tavalise päti käest, siis politseisse, nii või.
Igatahes on täna mingi koletu poleemika lahti läinud selle üle, kes vastutab lemmiklooma tegude eest ja mida me üldse lemmikloomade omanikest arvame. Hommikul avaldas üks noor daam raadioeetris arvamust, et kuna tema paaniliselt igas suuruses koeri kardab, peaks kõik koerad suukorvistatult ringi käima. Ma ei ole küll oma olemuselt halb inimene ega taha ka kellelegi halvasti otse näkku öelda, seetõttu ma teen seda oma blogis, avaldades arvamust, et inimene peaks enda vaimlise arengu nimel oma hirmudega tegelema ja vähemalt püüdma neist üle saada, vastasel korral pole sellest kaeblemisest või pigem oma hirmudega eputamisest mingit kasu. Mis kasu on maailmal teadmisest, et ma kardan lennukiga sõitmist, ega ma veel seetõttu nende keelustamist saa nõuda. Või et ma kardan retsivälimusega tätoveeritud mehi. Pea ümber tiirutavaid herilasi. Jne.
Koerakartuse puhul kehtib paraku paradoks, et koerad tunnetavad inimese hirmu ja võivad just nimelt eriti vastikult käituma hakata. Aga see kõik veel ei tähenda, et me peaksime nüüd ühise rindena koeraomanike kallale viskuma või nõudma, et kõik koerad suukorvistatult jalutamas käiksid, enamik loomaomanikke hoiab oma koera jalutamas käies korralikult rihma otsas ja täidab ka muid loomapidamise eeskirju, seetõttu tundub üleskutse avaldada arvamust lemmikloomapidajate suhtes kergelt vaenuõhutamisena. Nii lemmikloomapidajate kui ka lemmikloomade suhtes.
Prossipäev
Täna saabus see õnnis hetk, mil ma puurisin oma viimase aja fimotoodangusse trellpuuriga augud, võtsin välja kogu pärlitagavara ja tööriistad-tarvikud ja hakkasin asjaga pihta. Eesmärgiks oli paar fimoplaati prossideks vormida. Mulle meeldivad sellised plaadid, igaüks on kordumatu ja muster tõeliselt nauditav. Aga tõepoolest, prossipäev on ses suhtes eksitav pealkiri, et tegelikult on neis peidus vähemalt 3 päeva töö, kaks erinevat fimotamisekorda ja nüüd tänane vormistamine. Pole midagi, et võtad ja tsahh-tsahh teedki valmis. Või noh, võibolla ma olen lihtsalt mingi eriline luuser, et mul see nii kaua aega võtab 😀 Aga tuleb tunnistada, et iga hetk sellest protsessist on nauditav – vaim puhkab, loovus lendab. Muudest (eriti häirivatest) mõtetest on pea sootumaks tühi ja kui siis töö lõpuks tehtud, on rahulolu nii paks, et lõika või noaga 🙂
Rohesilmne Maailm 