Mitte, et mu oma laps, see häbelikum, just mingi musternäidis oleks, aga:
Laps võiks külla minnes pererahvale kõva häälega “tere!” öelda. Või siis kasvõi vaikse häälegagi.
Laps ei peaks ennast külas olles liiga vabalt tundma, näiteks nii vabalt, et käib toast tuppa ja pakub ise välja, et “lähme üles” või nii vabalt, et köögilaua pealt kogu meeldiva staffi endale põske pistab. Ilma küsimata, kas ta seda teha võib. Miks nad kunagi ei paku, et “lähme õue mängima” või ei söö isuga lihakastet riisiga. Miks üleüldse Hr. Abikaasa seda potitäite kaupa valmistab, kui ta ise ei näe vaeva sellega, et see lastele sisse sööta.
Miks tuleb laps külla, aga ära ei märka enam minna? Eelmisel korral ma ühele tüübile konkreetselt teatasin, et “tõmba nüüd lesta!” . Naljaga pooleks muidugi, aga Hr. Abikaasa arvas, et ma olen ikka üks eriti ebaviisakas ja julm kuju. MINA, eks. Mitte see tüüp, kes tuleb kell 12 külla ja kell 16.00 helistab emale, et “kas ma pean koju tulema, ma ei taha tulla veel!”. Ja ema lahkelt teatab, et “no aga tule siis pärastpoole.” MINA olen kodune inimene ja ma vajan ka privaatsust ja ma ei ole poole kohaga pikapäevarühma kasvataja. Mina küll mõtlen oma last külla saates, kus ta on ja kas ta ei peaks koju tulema, kuna ta on ju ikkagi minu laps ja elab koos minuga, mitte kellegi klassivenna perega.
Miks laps ei ütle lahkudes pererahvale “Head aega!” ??????
Miks ma kõige oma kurjuse juures ei jäta lastele sellist muljet, et nad siiski kõigest hoolimata mu juuresolekul end vabalt tunnevad? Liiga vabalt. Ja ikkagi külla tahavad tulla. Kas ma peaks olema see halb politseinik, kes hakkab võõraid lapsi kasvatama või ma jäängi neid vastuseta teretama ja head aega ütlema, heal juhul ka vastuseid saades? Meile õpetati, et külla minnes ütleb külaline “tere!” ja mees naisele ja noor vanale?
Rohesilmne Maailm 
esiteks käiakse külas ja käiakse külas. mina näiteks oma suure egoga teie juurde tulekut ei võta küllatulekuna, või siis epu juurde minekut, ja ma ei tee ka vahet lastel, kui meil, siis saavad kõik võrdselt kiita ja riielda kui vaja.
aga jah, elementaarne viisakus võiks olla. tere ja nägemist kujul.
see hea ja parema ära söömine, no mis me ise paremad oleme??? sa oled küll vähe viisakam kui mina, aga ikkagi nokime ka ise need paremad palad välja. või no niipidi, et ennem joome paremad veinid ära, ja siis läheme kehvemate kallale 🙂
aga jah, vinguvas kõneviisis rääkiv laps või täiskasvanu käib ühtviisi närvidele.
ühesõnaga, pikalt võiks heietada.
see vinguv kõneviis oli meil msn-is vesteldes jutuks, selgituseks teistele asjast huvitatutele. et poistel on mingil hetkel siuke värk, et ahvitakse teiste kõneviisi, ja no ma ei tea, kellelt see lapskülaline on arvanud seda ahvima hakata, et kas tundub nagu äge või ma ei tea.
vot jah, ongi see vahe, et osad on võrdsemad kui teised. ja see konkreetne laps on meil alles teist või kolmandat korda, ehk et kindlasti mitte ei kvalifitseeru nende hulka, kes võivad endale sellist vaba käitumist lubada nagu meie või me lapsed/naabrilapsed. nagu ma alati oma poisile (no eks tüdrukule ka) püüan selgitada, et viisakus on see, mis avab emade südamed ja külmkapiuksed jms 😀
Anu, ma sinuga väga-väga nõus! Mismoodi käituda, kui kutsutud külalised tulemas, aga õues on naabripoisid ja nende külalised, st mulle täiesti võõrad põnnid hüppamas batuudil ja rapsimas hernekaunu tasku panna – noh koju ka vaja viia. Ja siis kui ebalevalt küsid, et kas äkki su ema/isa ei muretse, et nii kaua kodust ära oled, saad vastuse, et ei, ma just helistasin ja isa ütles, et võid veel olla! Ma ikka oma pere privaatsuses väga kinni…
mul on selle peale alati lause, et te olete hetkel meie juures, ja mina ütlen, millal ära peate minema. siiani toiminud.
oojaa, see herneste söömine ajab täiega kärna 🙂
ma olen ise siuke uss, et ei lase lapsi külla kellelegi, kelle vanemaid ma ei tunne ja ei luba laste sõpradel ka võhivõõraid meie õue tuua. Muidugi on erandeid..
mina olen küll üks kuri mutt vist – mina kasvatan ka võõraid lapsi, kui nende käitumine minu kodus mind häirib….
Ole ikka natuke õnnelik ka, et sinu lapse juures tahetakse külas käia. JU teil on siis nii soe ja mõnus kodu vms. Oleksid sa rõõmus kui su laps oleks pidevalt ära, kellegi teise juures ja sa ei teaks, mida ta seal teeb. Viisakas muidugi võiks olla küll, aga mina ka pole peljanud võõraid lapsi kasvatada, kui nad ikka minu kodus mulle närvidele hakkavad käima. Ja aktsepteeritakse küll.
jaa, Hr. Abikaasa kogu aeg räägib, et käigu sõbrad enne meil kui et laps kodust sõprade juurde läheb või hoopiski kuskile a la viru keskusse hängima. ja ma olen sellega nõus ka. eks meil on see klassivendade külaskäigu-asi nii värske veel, et pole jõudnud harjuda ja piire kehtestada.
meil kõik külalapsed teretavad, see on siin juba maast-madalast, et tere üteldakse. Ja head aega üteldakse-sellise huvitava tõsise tooniga. Aivari ema jälgib ka alati tereytamist ja head aega ütlemist.Ja alati laua juures peavad ütlema pärast söömist aitähh. Kui ei ütle, käratatakse lapsele “mis üteldakse!” ja laps kohe teab “aitähh”, sest nii on. Vahel on ämm käratanud “tule tagasi, ilusti laua juures üteldakse aitäh”
Mu kadunud äi alati pärast söömist ütles enda ette “aitähh”, küll ma mõistatsin, et ei tea kellele ta ütleb, kas taevaisale või…aga näed on selline komme mu mehe sugulaste ja me külarahva seas.
Külas käivad meil lapsed küll-aga et kodud siiski kaugemal, minnakse küll õige aj apeale koju. Eva lapsed alati väiksematena jälgisid kella ja küsisid mitu korda üle, sest pidid kella pealt koju minema hakkama. Aga meil laste sõbrad aitavad töid teha kodu, poistel on õues küll tegevust, niita ja puid riita laduda. Johanna on alati Lindat kasvatanu koos oma külalistega. Jalgpalli mängitakse ja meil tiigis käivad naabriEnno lapselapsed ujumas ja …korjatakse marju, aidatakse ema. Noh, kõike tehakse.
Kui ööseks jääda tahavad kaugemalt tulnud koolikaaslased siis lapsed enne küsivad mult, me alati oleme lubanud, sest meie lapsi ka lubatakse nende sõprade juurde. Johannesel ja Johannal on juba väljakujunenud sõbrad. Nende kõigi vanemaid teame. Maavärk.
Oi, nii valus teema! ma ei saa küll kuidagi külaskäimise asjus viriseda – meil Liisu käib ainult naabritüdruku juures ja vastupidi ning ei mina ega ka naabrinaine ei saa ilmselt arugi, kus lapsed parasjagu on – nii vaikselt nad oma tubades kahekesi nohistavad 🙂
Aga mis on mind lausa jalust maha murdnud, on see teretamine. See trots algas kusagil lasteaias, kui hommikul uli nõudliku näoga õpetaja uksel vastu. Nii nagu Liisa pidi peale sööki lauas kord poolteist tundi istuma, sest ta küllalt kõlava häälega aitäh ei õlenud, nii ka see teretamine. Probleemi juured on seega kaugel aastate taga, aga iga kord, kui külla läheme, poodi või kuhugi siseneme, kus tere tuleks öelda, lähevad ta põsed punni ja silmad pahupidi ja seda tere ei tule kohe kuidagi välja. Tsiteerides Kreisiraadiot: ma olen proovinud hea ja kurjaga, aga ei miskit.
Trepikojas ka nõme – meie mehega teretame kõiki, kes vastu tulevad, isegi kui nad meie majas ei ela. No ja siis lapsuke oma punnpõskedega mööda mühisemas. Sure või surnuks!!!
Ma võin ju tuhka pähe puistada ja omaks võtta, et olen teda halvasti kasvatanud, aga ausalt, ma ei taba ära kohta, kus asi viltu läks… ise küll kuidagi mühakaks ei kvalifitseeru, aga laps on hukas!
Ja no kullakesed, mind tundmata on kindlasti hästi lihtne öelda, et kuidas ema, nõnda laps, aga no ei ole nii… mure kohe selle asjaga!
Pika jutu lõpetuseks ütlen, et ühinen muidu teemaga täielikult – on lapsi, kes end külas kaugeltki rohkem koduselt tunnevad, kui kena oleks. Õnneks ei ole see teema mind nii otse puudutanud, ka vanema lapse sõbrad on ikka väga toredad olnud.
mul on endal lapsepõlvest üks vastik kogemus Haava raamatupoe müüjaga, punnsilmne vanamutt oli 🙂 , kes mind mõnitas, kuna ma talle “palun” ei öelnud. aga mu ema ju ka ei öelnud ja teda küll keegi selle-eest ei mõnitanud! sestap ma olengi nüüd välja mõelnud, et selle teretamise asja ma pean selle kutiga kuidagi niimoodi ära lahendama, et kummalgi ei oleks piinlik ega vastik ega paha. ehk et siis naljaga pooleks kuidagi.
aga nagu ma juba ütlesin, et enda laps ei ole mingi musternäidis, ega ta ka iga kord ja kõigile tere ei ütle. ja kui ma küsin, et miks siis? – siis vastab, et “ei tahtnud lihtsalt”. ainuke lootus siis sellistel puhkudel, et tilkuv vesi uuristab kivi sisse augu ja ka viisakus vaikselt külge hakkab 🙂
oi, ma lugesin nüüd oma kommentaari veel üle ja muretsesin, et ega sa, Anu, ometi ei mõtelnud, et ma sind punnsilmse õpetajaga ühte patta panin? Kaugeltki mitte!!! Ma üritasin analüüsida, et kust meil see trots on alguse saanud (nii lihtne ju ikka teiste kaela ajada, eks).
Ma ise märkan ju samamoodi ebameeldivalt käituvaid lapsi ja oman neist selgelt negatiivset arvamust. seda valusamalt lõikab näppu, kui oma laps muhku mängib 🙂
Mis muud, kui et jätkan ka ääri-veeri uuristamist.
ei muidugi mitte 🙂 lihtsalt et ei ole see asi midagi nii lihtne, et lähen ja kasvatan võõrast last – ma ju ei tea, kui õrnahingeline ta võib olla ja äkki saabki eluks ajaks mingi kompleksi. ja kas ma ise tahaksin, et keegi mu lapsele nö kurjalt peale hüppaks? muidugi mitte. kuigi vahel võib just võõra inimese kasvatusest palju rohkem kasu olla kui enda omast.
tõepoolest, teema on – ütleme nii, et – mitmetahuline 🙂
ja tore on neil teemadel arutada, olgugi, et teema on raske ja mingit absoluutset tõde on seal raske leida. aga ikka lohutab, kui näed, et teistel on samad probleemid.
ses suhtes on sul õigus, et ehk tõesti oma vanemate jorinast enam tolku ei ole, aga kui kõrvamaja tädi sõna võtab, paneb kahtlema. eriti, kui seal on muidu tore käia ja sõbra pere aktsepteeritakse.
Vahel lapsed ei taha teha, mida neilt väga oodatakse. See lasteaia tere on natuke selline teema. Meil ka oli kunagi probleem. Aga kasvataja seisis ka konkreetselt hommikul uksel ja ütles, et ahaa Oskar tuli, no kas täna tere ütled. Täitsa jabur. Mina teda hommikul ei viinud ja ei saanud aru, et mida nad räägivad nii M kui kasvataja, et Oskar ei ütle tere. Kui siis olukorda ükskord nägin, siis palusin kasvatajal väike paus teha nõudmises. Ja varsti hakkas ütlema.
Aga ega mured möödas pole. Oskar tuleb mul töö juurde vahel ja 75 % ütleb inimestele tere. Aga siis korraga ei ütle. Mul on nii piinlik. Sest mind ennast häirib kui töökaaslaste lapsed ei ütle tere. Ja siis oma oma kah. Nagu kala vahib vastu. Aga meil üldiselt manitsusena see mõjub, kui ma ütlen, et mul on jube piinlik kui sa nii või nii käitud.
Teisest küljest ega ei kujuta üldse ette ka kuidas tüübid käituvad kui nad kusagile üksi lähevad.
Aga kui võõrad lapsed tulevad küll ja üldse sõna ei kuula, siis on see küll nõme. No nt käpivad asju, mida lapsed ei peaks puutuma ja pressivad kambaga minu arvutisse jms. Ma ei hakka ju karjuma.
Nüüd koolivaheaeg algab ja rohkem iseseisvaid külaskäike. Peaks tüübile jälle sõnad peale lugema. Ikka lõputu töö see kasvatamine.
see on täitsa põnev teema jah 🙂 jube sümpaatne on näiteks maal Suislepas, kus kõik teretavad kõiki ja võõrad lapsed ütlevad mõisa juures mänguväljukul alati ilusti tere – selge ja kõva häälega, ilma häbenemata. meil on näiteks lasteaias nii, et viisakus on normiks, kõik ütlevad tere ja head aega ning meie lapsele on see päris hästi külge jäänud, eks vahel tuleb natuke meelde tuletada ka…
naksitrall, just nii ongi. Ma lätlasest sõbrannale kord me kooli Vastseliinas tutvustasin ja sõbranna oli üllatunud, et kuidas võõrad lapsed kõik teda teretavad 🙂 Ja lisas kohe, et “nu kanesno-eto ze derevnja!”
Mul õnneks lapse teretamisega probleeme pole olnud kunagi, ega üldse suhtlemisega. Pigem on teda tulnud pärssida.
Aga külla tulijatega on jah teinekord päris hapu, õnneks ei ole minul olnud iial nii palju ruumi, et pidevalt saaks mingid kambad seigelda, sest ma kardan, muidu küll oleks elamine pidevalt rahvast täis. Ja õnneks on meil see “lapseaeg” nüüd juba möödas kah, kus sellid tulid ja jäid. Peaaegu kooli lõpetajad saavad juba ise aru natuke, millal tulla ja millal minna. Vähemalt need, kes meie “ringkonnas” liiguvad. Õnneks. Ja selline sõber, kes igal ajal ootamatult kohale võib ilmuda, on õnneks kogu perekonnaga nii seotud, et ei tekita sekeldusi.
Aga ma ootan huviga aega, millal see “päris teismelise” iga sisse lööb. Ja hoian pöidlaid, et äkki ei löögi. Sest ma olen ka väga privaatsuse hindaja, olgem ausad, kui ma tulen töölt ja tahan naba lõdvaks lasta, siis ei ole ma lapse seltsielust huvitatud. Sorri.