Mitte, et mu oma laps, see häbelikum, just mingi musternäidis oleks, aga:
Laps võiks külla minnes pererahvale kõva häälega “tere!” öelda. Või siis kasvõi vaikse häälegagi.
Laps ei peaks ennast külas olles liiga vabalt tundma, näiteks nii vabalt, et käib toast tuppa ja pakub ise välja, et “lähme üles” või nii vabalt, et köögilaua pealt kogu meeldiva staffi endale põske pistab. Ilma küsimata, kas ta seda teha võib. Miks nad kunagi ei paku, et “lähme õue mängima” või ei söö isuga lihakastet riisiga. Miks üleüldse Hr. Abikaasa seda potitäite kaupa valmistab, kui ta ise ei näe vaeva sellega, et see lastele sisse sööta.
Miks tuleb laps külla, aga ära ei märka enam minna? Eelmisel korral ma ühele tüübile konkreetselt teatasin, et “tõmba nüüd lesta!” . Naljaga pooleks muidugi, aga Hr. Abikaasa arvas, et ma olen ikka üks eriti ebaviisakas ja julm kuju. MINA, eks. Mitte see tüüp, kes tuleb kell 12 külla ja kell 16.00 helistab emale, et “kas ma pean koju tulema, ma ei taha tulla veel!”. Ja ema lahkelt teatab, et “no aga tule siis pärastpoole.” MINA olen kodune inimene ja ma vajan ka privaatsust ja ma ei ole poole kohaga pikapäevarühma kasvataja. Mina küll mõtlen oma last külla saates, kus ta on ja kas ta ei peaks koju tulema, kuna ta on ju ikkagi minu laps ja elab koos minuga, mitte kellegi klassivenna perega.
Miks laps ei ütle lahkudes pererahvale “Head aega!” ??????
Miks ma kõige oma kurjuse juures ei jäta lastele sellist muljet, et nad siiski kõigest hoolimata mu juuresolekul end vabalt tunnevad? Liiga vabalt. Ja ikkagi külla tahavad tulla. Kas ma peaks olema see halb politseinik, kes hakkab võõraid lapsi kasvatama või ma jäängi neid vastuseta teretama ja head aega ütlema, heal juhul ka vastuseid saades? Meile õpetati, et külla minnes ütleb külaline “tere!” ja mees naisele ja noor vanale?
