Hvar

Kirjutaks siis pisut reisimuljeid ka.

Seekord oli meil vihmaõnne. Esimest korda mitme aasta jooksul! Juba Dubrovnikusse teel olles teatas lennuki kapten, et Dubros tibutab vihma ja sooja on +16. No tore, meil oli just siis olnud paar palavat ilma, moraali kiskus pisut alla küll see vihmavärk. Aga noh, see oli alles algus! Paar päeva tuli ikka lauspadukat ja müristas, ilm iseenesest oli aga enamvähem soe. Sellist asja, et päris pilvitu oleks olnud, eriti ei olnudki, vaid viimased paar päeva olid sellised lõunamaa suve moodi, et higiseks ajab ja palav-palav-palav. 

Ujuda õnneks saime ja lapsed kasutasid seda võimalust meelsasti, Suusi ainult erilist veelembust üles ei näidanud, niisama möllas kalda ääres oma paadiga. Allergiat kah erilist ei tulnud, mis on väga tänuväärne, ju siis tabletid ja kreem ja mõned ilma mereveeta päevad aitasid. 

Mis oli uudne, oli see, et Hvaril oli palju kohti, kus olid metsatulekahjud olnud. Või siis maastikupõlengud, moodsalt öeldes, kuna metsa seal meie mõistes ju pole eriti. Ma ei kujuta ette, kuidas nad neid tulekahjusid kustutasid, enamus ju järskudel mäekülgedel. Ja põlenud puud seisid endiselt püsti, mõnes kohas vaid mustad tüükad, mõnel pool aga lihtsalt pruunid piiniad, okkad kah küljes ja puha, ainult et mitte niisama kuivanud, vaid põlenud. Ma küll ei kujuta ette, kuidas need okkad siis ära ei põlenud, võibolla lihtsalt käis tuli sauhh! üle ja puud said liigselt kahjustada. 

Stari Grad oli meie nö. kodulinn ja kodukülaks Rudine, kus elamine oli täitsa külasüdames ja väga mõnus, korralikud konditsioneeriga toad ja kõrvalmajaks külakirik. See põhjustas meil muidugi hulgaliselt religioonialaseid küsimusi ja teemaarendusi laste poolt, kuna kirikuuksel olid trelluksed ja sai vabalt sisse vahtida. Näha olid apostlite kujud, altarimaal, mis kujutas Neitsi Maarjat jumalalast süles hoidmas ning puuskulptuur Jeesus ristil rippumas. Põhiline küsimus oligi, et “Miks Jeesus tapeti?” aga ka “Kuhu Jumal maetud on?”, “Miks Jumal Eestimaa hülgas?” (No kust nad selle peale tulid? 🙂 ) jne. 

Igatahes, Stari Grad oli väga mõnus linnake. Hvar oli suurem, kuid kuidagi rahvarohke. Parkimisega olid seal ka suured probleemid. Aga kindluses käik oli vägev! Mitu kilomeetrit /tundus vähemalt nii 🙂 / ülespoole rühkida, küll trepist, küll mööda siledat maad. Aga iga astangu ja käänaku peal avanes aina suurepärasem vaade linnale ja merele ja lähedalasuvatele Pakleni saartele. 

Teine lahe panoraam avanes Hvari lähedal Viras. 

Teed olid nagu ikka jubedad 🙂 Saare läänepoolne osa oli ses mõttes päris tore, et teed ja tunnel olid väga brood. Aga ida suunas minev maantee oli karm – me lapsed oksendasid nii tulles kui minnes, varusime targalt kilekotte autosse ja Felil oli terve teooria ja biznesplan oksekotindusega seoses 🙂 Tagasiminnes oli me ees seis, kus matkaauto ja kaubik seisid kõrvuti nii, et kaubiku ratastel enam sentimeetritki asfalti kõrval polnud. Aga kus lõppes asfalt, sealt algas püstloodis kuristik! Ja ei mingit ohutuspiiret. Normaalne. Need teed panid ikka tõsiselt elu ja surma küsimuste üle mõtisklema, samuti Zavala tunnel, mis oli nagu kaevanduskäik, kalju sisse raiutud. Täpselt nii lai, et sõiduauto sisse mahub, no veoauto vbla läks ka, aga ikka väga karm ja pime tunnel oli. Klaustrofoobikute õudusunenägu…  Selle tunneliga oli veel ekstreemi pisut, kui käisime saare kõrgeimal tipul. Päev oli jube tuuline, nii et hommikul juba luugid lõgisesid ja tõeline marutuul, aga mäe otsas oli see veel eriti karm, nt kätt pildistamiseks paigal hoida polnud eriti võimalik. Ja tagasiteel läks Manni auto karter vastu kivi katki ja õli hakkas välja jooksma. Tunnelis hoidsime hinge kinni, et kas jõuame läbi või jookseb mootor ennem kokku. Ja et kui see peaks tunnelis juhtuma, mis siis saab…Õnneks saime kenasti läbi ja kolisime kohe peale tunnelit kõik meie autosse ümber. Aga Manni auto “suvitab” siiani saarel paranduses.

Mis on fakt, et veinid on seal regioonis lihtsalt suurepärased!!! Ja pohmell väga harv külaline. Täitsa imelik kohe. Söögi osas tegin uue topp viie: škampid buzara-kastmes on raudsel esikohal. Škampid on siis hiidkrevetid. Või merevähid? Krt neid teab. Pragu on mul täpne järjestus juba üsna umbmääraseks läinud, aga toppviide kuuluvad veel teod, molluskid, octopus-salad ja … midagi oli veel. Nohh, kohalikud friikad ja pizza on ka väga head muidugi. 

Tagasitulles veetsime õhtupooliku Dubrovnikus, see linn on tõepoolest Aadria mere pärl. Tundus küll, et hooaeg polnud veel alanud ja paljud restod alles kinni, aga süüa me saime ja parklakoha põhimõtteliselt vanalinna väravas ja … imetore! 😀

Pildid siin!