Nii ongi. Sajab ladinal ja üks haigutus ajab teist taga. Parklas on 3-meetrised lumehunnikud sulanud pooleteisemeetristeks. Parem käsi valutab üleeilsest reha kinnihoidmisest ja kurgus on nohu. ( Ma ei tea, kas teistel ka sellist asja esineb, aga mul eelneb kurgunohu päris nohule, teinekord aga asi vaid kurgunohuga piirnebki, vbla oleks õigem öelda ninaneelu põletik või ma ka ei tea.)
Ühesõnaga, mõõdukalt s*tt on olla.
Eile oli seevastu väga mõnus kuidagi, see Oma Maitse šampinjonisupp oli täpselt see, mille järele neelud käisid ja kui nüüd veel saaks wasabilõhet või midagi taolist, lõheretsepte oli seal ajakirjas ka päris palju. Ja siis Kihnu-Virve räimekartulit peaks kah proovima. Õhtu lõpetuseks kudusin oma sinirohelist topikest ja mida kaugemale ma sellega saan, seda suuremad kahtlused mul tema suhtes tekivad, et kas ikka jääb paras ja kas need varrukad jäävad ka normaalsed või mis. Südame rahustuseks alustasin kevadNovitast boolero tegemist, see peaks suhteliselt lollikindel asi olema ja seega mulle kudumiseks sobilik 🙂
Rohesilmne Maailm 