Käib tema minu fimopärlite karpides ilusamaid välja sorteerimas. Siis teeb ettepaneku, et need võiksid olla minu pärlikarbis. Pärlikarbist leiab nagu muuseas tangid ja arvab, et ta peaks oma moblavidinat tuunima. Leiab ilusa lillelise roosa pärli ja arvab, et see on küll tüdrukute oma, aga teda see ei huvita. Lisaks veel üks kollane ja paar helesinist pärli. Naks-naks-naks ja valmis tema ongi. Küsin, kas ma võin blogisse pildi ka panna. – Ei või… – No miks siis ometi? – Ahh, naised hakkavad naerma…
No mis ma oskan öelda 😀
Tegelikult ta oskabki naisi naerma ajada, ja teeb seda väga hea meelega, see on üks äraütlemata tore omadus, kahtlemata isalt päritud…
Ükskord ta leidis mu pärlikarbist pioneerimärgi ja küsis, mis see on. Katsusin siis seletada, muuhulgas ütlesin, et hoian seda sellepärast alles, et mälestuseks või nii. Hiljem seletab poiss isale, et näe, vaata, see on emmele väga kallis mälestusese! 😀