Vastu kõiki ootusi vahtisin pingviinide paraadi otsast lõpuni. Me ju pidime peole minema… Aga Suusi otsustas kell 6, et tema läheb nüüd magama ja nii oligi. Ei julgenud teda päris üksi koju ka jätta, ikkagi pisike tibuke, ja miks pidi ta just täna nii vara magama minema – tavaliselt on ta ju möllumutt, kes pigem 11-ni üleval… Loodetavasti ikka miskit hullu viga pole.
Miisu sai esimesed tuleristsed, kõrvetas saba aastapäevaküünlas ära. Jube karvavõtu hais levib toas, aga peategelane ise ei saanudki aru, mis juhtus, nuusutas vaid saba sellise näoga, et “saba, mida sa haised?”
Ma tunnen end nagu Tuhkatriinu, kes isegi mitte lossiaknast ei saa kaeda, kuidas pidu sees seal keeb… Samas on ju nohu ka ja homme tööpäev, katsuks nüüd võtta asju nagu korralik täiskasvanu, eks.
Presidendi kõne oli nagu Laaneotsa omagi võimas. Sõbralik ja õiglane. Eriti meeldis mulle see koht, et tuleks ära unustada sõnapaar “kaldus vastassuunavööndisse” – iga auto roolis on inimene, kes sööstab pimedasse kurvi sooviga võita minuti, kuid kaotab elu, tavaliselt mitte enda oma, vaid süütu vastutulija elu, või mitu elu. Nõmedad värdjad, kes veel peale tapatööd arvavad, et nad on õiged mehed rallit sõitma…
Evelin nägi välja imeilus! 11o punkti 100-st. Valge tõepoolest on tema värv, ja see rahvuslik noot, no super! Stiliseeritud rahvarõivas, või kuis nüüd öeldagi. Tantsides oli kostüümijakk kadunud, oleks tahtnud seda rohkem ja lähemalt näha! Mulle meeldisidki kõige rohkem rahvusliku vinjetiga kleidid-kostüümid, nt jäi meelde Kairi Kösteri oma, aga neid oli veel. Mõtlesin, milline võiks olla minu kleit, kui saaks sellest tseremooniast kunagi osa võtta… Noh, ma ei kannaks raudselt musta ega valget pitsi; ei kataks oma õlgu puhvsalliga, mida kinnitab kõhu peal kohev šlehv; ma ei kannaks bordoopunast ega krellsinist, ei kannaks mingit pusa-laadset kuldset hõlsti, aga eest nööbitava boheemlasekleidi asemel pigem suvalist igavat klassikalist kostüümi – niipalju raha peaks igaüks suutma kokku kraapida, olgugi tegemist vaese rahvaluuleteadlase või kellega iganes. Ma ei kannaks sätendavat roosat… Aga ma võiksin kanda oranži karvaboad oranžikas-rohelise siidkelidiga, kõhu keskpunktis koonduva triibustikuga kleiti, ma kannaksin Eesti rahvariideid pigem tanuga kui ilma selleta, ma läheksin välja pigem kindla peale, kui oleksin poolkõvades või konkreetse siluetita riietes. Samas paljud koledad riided suutsid mõnusad isiksused välja ja koguni aktseptaableiks kanda. Ma oleksin dekolteekandja, kuid mitte 50-ndais ja ilma rinnahoidjata, ma kannaks suisa sügavat, kuid mitte väga laia dekolteed. Mu kleit oleks üsna samasuguse siluetiga, kui presidendiproual, kuid must, või mereroheline (selline tumedam, samblatoonis võibolla isegi rohkem, mitte niiväga türkiisi poole) või isegi lillakas – nt. Gerli Padari kleit oli kihvt. Aga mu must kleit oleks ka kõrge kaelusega, nagu mu pulmakleitki oli – tagant püstkrae, mis eespool jookseb südamekujuliselt dekolteesse. Tingimata taljes ja puusadelt laienev. Ja kaeluse- ning allääres oleks tikand. Rahvuslik.
Aga mu kleit võiks olla ka triibuseelikul põhinev – nagu Kaie Laanetil, kollase Muhu seeliku baasil, imeilus! Selliseid oli veel.
Siia juurde pisike pildike mu tikkimistööst mustal velvetseelikul, et haakub pisut teemaga või nii 🙂
Ahjaa. Kontsert meeldis mulle ka. Eva Klemetsi Björki tõlge oli punk, ja Mu isamaa on minu arm, no ma tahtsin seda kaasa laulda, aga ei suutnud, oli vaja nutta kõõksuda. Mul poleks vist mõtet nt. laulupeole üldse minna lauljate ridades, sest iga laul ajaks mind nutma, eriti see viimane. Aga tore, et meil on nii ilusad laulud. Ja et meil on see päev, kus võime endi ja oma riigi ja rahva üle uhked olla ja seda avalikult tähistada.
Rohesilmne Maailm 
see, kuidas proua evelin end igale 25ndale külalisele kaela riputas, oli lihtsalt taktitu. selline vastuvõtt ei ole ikkagi sõbrannadega kohvikus kohtumine. välimus on tal nüüd siis korras, aeg väärikusele mõelda…. kuigi oleks ju võind vastupidi võtta.
ma, vana nuustik, nuuksusin juba björgi saatel, kui üritasin lastele seletada, miks see tädi seal selliseid asju röögib.
aga mu haige poeet korises praegu diivani pealt:
Aastapäeva küünlasäras
Miisul kärssas saba ära.
Ma tahaks sellist kleiti nagu Urve Palol. Türkiissinist ainult paluks. Aga pea peaks siis muidugi punasem olema kui praegu.
mulle ka sobib türkiis. Aga ma sain vähä nutta 😀 No lõpulaulu ajal ikka sain 😀 Aga kõik muu ol´ illos. Aint mulle tundus Guido Kangurile antud roll jube. Miks ometi peab eestlasi kujutama igavesti meenutades 19. sajandit. Pole ju enam 19. sajand 😦
Kõike kena!
mind see Evelini kaelustamine eelmisel aastal tohutult häiris, sel aastal juba teadsin, et seda on oodata 😀 ääretult armas ja pisarasööstu kahe järgmise kätleja ajaks tekitas president, emmates Kihnu Virvet. Virve on tegija mutt ja Kihnu rahvariided on ilusad, nagu ka Setu omad. Issand, Virve kohta on isegi mutt nagu pisut kohatu öelda… kuidagi puhas ja siiras on ta.
luulelend sul töötab täna
aastapäeva küünlasäras
muidu luuleand sul kasin,
täna luuletad kui masin,
kallis Triibik, Björgi mõistja,
süda sees meil täna hõiskab,
kuigi kere pisut põdur
hing kui vabariigi sõdur!
:D:D:D
assa nuga!
Mina ei tea – ega see embamine ju etiketile ei vasta, aga ei häirinud üldse. Ja Kihnu Virve kallistamise ajal tönnisime emaga mõlemad. 🙂
Mina, va õelus, muidugi ei suuda jätta märkimata, et see Muhu motiividel tehtud kleit meenutas Signe Kivi mõne aasta tagust kleiti. Kivi oma oli ainult rohkem ampiirstiilis ja pandlaga vöö oli ka rinde all. Aga ilus oli eilane kleit ikkagi ka. Üldse kõik rahvuslike motiividega kleidid olid kenad. Proua Seederi oma ainult ei näidata kusagil. Mis siis, et tundus presidendiproua kaksikõde olevat, ikkagi oli kihvt.
Ei noh, ma tunnen end juba tõelise autsaiderina! Muidu löristan iga asja peale nutta, aga vat see eilne kontsert, no kohe üldse ei teinud härdaks. “Mu isamaa” muidugi välja arvata. Ometi pean ennast patrioodiks ja puha.