Kärbes peas

Nähtavasti algas see kõik juba ammu. See, et mulle meeldis vaadata käsitööinimeste blogisid ja tihti ohkida, et ooooooh, kui ilus!!! Eriti ajavad muidugi ohkima Mann ja Kajakas oma võrratute töödega. Aga neid on veel ja veel, kelle tegemisi ma üsna pidevalt jälgin, mõnikord suure kaasaelamisega, mõnikord aga ka arusaamatusega, et kuskohast see aeg kõik võetakse ja teinekord ka arusaamisega, millist tehnikat või eset ma tahaksin ka ise teha (inspiratsioon) või mida ma kindlasti ise teha ei taha-ei viitsi. Viimaste hulgas olid senini kindlasti fimondus ja viltimine. Paar vanutatud kotti mul küll kontol on, kuid käsitsi vee ja seebiga nühkimine on hoopis midagi muud. Ja nüüd, kus esimesed fimokatsed selja taga, on minus tekkinud isu viltimise järele, eriti tahaks proovida minutivilti ja võibolla ka viltlilli (kerida lehekülge allapoole). Mis mind eriti asja juures köidab, on värvid. Vahepeal, kui meil käis kõva remont, oli mul tunne, et ma ei taha enda ümber, sisustuses, näha ühtki ergast või üleüldse värvi. Tahtsin valget. Aga nüüd, pärast üsnagi valgete seinte saamist, tunnen taas värvidest, värvilisusest rõõmu. Fimo juures köidab täpselt seesama – teed ja vaatad, millised kombinatsioonid välja tulevad ja see on uskumatult rahuldustpakkuv. Et siis … sean varsti jälle sammud Hobikeskusesse, seal pidi sel nädalal ka efektfimo tulema müügile (ma esialgu ei teagi, mida see endast täpsemalt kujutab) ja paraku on ta mul umbes sama lähedal kui kodupood 🙂 ja hakkan ühtlasi ka uurima, kust saaks villaloori.