Kodus on sinine taevas

Täna oligi, ääretult mõnus, ja esimest korda sel aastal oli tunda ka, et päike põse soojaks tegi!

Aga muidu – mulle nii meeldib kodus olla! Kui on vabad päevad ja ei pea tööl käima. Kui saab tegeleda mõnusate asjadega, ometi mitte pooltki nii paljudega, kui tahaks – raamatuid mul ikka pole nii palju aega lugeda, kui tahaks. Täna proovisin villaloorist vilti saada – masin ongi vist vakka jäänud, lähen uurin, kas tuli ka miskit välja. Omad kahtlused mul muidugi on.

Hee, täitsa välja tuli 😀 Nii otseses kui kaudses mõttes, st puges mu laudlina seest pesumasinas välja ja täitsa vilt nagu olema peab. Ma pärastpoole katsun teda veel pisut aurutriikmassinaga töödelda, nagu eile targemad soovitasid. Proovisin käsitsi ka viltida, no pihud hakkasid tulist välja lööma, aga näiteks ühtki tõsiseltvõetavat pallikest küll ei tulnud välja. Seda on nähtavasti parem kellegi pealt õppida, kui hakata ise jalgratast leiutama. Samas üks tasapinnaline vilt tuli käsitsi väga huvitav, näiteks pärastpoole seda saab kuskil kasutada, ja veel talle peale tikkida ja mis kõik veel. (Kust see aeg võetakse?, küsib mu teine ja ratsionaalsem mina praegu.) Samas kunstiteraapiasse kui sellisesse ma juba usun.

Uurisin seda ühekordsete sammastega heegeldatud vilti – vastu valgust vaadates on tõepoolest nagu kergelt auguline. Samas ühtki nähtavat auku sees pole. Oma kaks vanutatud kotti olen samuti sammastega heegeldanud, ja ühtki koledat kohta küll naljalt ei leia. Siiski, kui nüüd peaks kunagi veel vaja olema, siis proovin poolsammaste või kinnissilmuste variandi ka ära, sest loogiliselt võttes peaks selline pind tõepoolest pisut ühtlasem jääma.

 Panin teise vilditooriku ka masinasse, seekord nii nagu õpetuses oli, et ikka tekikoti sisse ja … saab näha, kas oskab siis sellest ka välja pugeda. Igaks juhuks panin ühe lühema programmi, mul pole aimugi, kui sooja veega see peseb, loodetavasti ikka hakkab kokku ka natuke 🙂

EDIT: Tekikoti oma ei tulnud välja, vastupidi – oli teine niimoodi kokku tõmmanud, et tekikoti enda sisse vanudes krookinud. Seega tuli tekikott rebimise teel eemaldada 🙂 Lilla-rohekas oli see, tuli küll vähe pehmem, kui kollane, kuna kraade oli 50. Kollasel siis 60. Nüüd ole vaid mees ja mõtle välja, kuhu ja kuidas seda kasutada. Eks ma vast lõigun ja tikin, aga selleks mul jälle uut heiet vaja, niisiis taas vaja käsitoopoodi suunduda.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, sundisid lapsed mind taas fimoga möllama, seekord aga nad tüdisid juba üsna ruttu ja siis pidin mina neid jääke likvideerima. Eks see oli ka omamoodi huvitav, sest värve oli täna rohkem kui 4 ja lõikamise asemel kasutasin “formi” – Suusi räägib nii 🙂 Kollane jäi eriti huvitav ahjust välja võttes, nagu neoon või selline läbipaistev.

   

Kärbes peas

Nähtavasti algas see kõik juba ammu. See, et mulle meeldis vaadata käsitööinimeste blogisid ja tihti ohkida, et ooooooh, kui ilus!!! Eriti ajavad muidugi ohkima Mann ja Kajakas oma võrratute töödega. Aga neid on veel ja veel, kelle tegemisi ma üsna pidevalt jälgin, mõnikord suure kaasaelamisega, mõnikord aga ka arusaamatusega, et kuskohast see aeg kõik võetakse ja teinekord ka arusaamisega, millist tehnikat või eset ma tahaksin ka ise teha (inspiratsioon) või mida ma kindlasti ise teha ei taha-ei viitsi. Viimaste hulgas olid senini kindlasti fimondus ja viltimine. Paar vanutatud kotti mul küll kontol on, kuid käsitsi vee ja seebiga nühkimine on hoopis midagi muud. Ja nüüd, kus esimesed fimokatsed selja taga, on minus tekkinud isu viltimise järele, eriti tahaks proovida minutivilti ja võibolla ka viltlilli (kerida lehekülge allapoole). Mis mind eriti asja juures köidab, on värvid. Vahepeal, kui meil käis kõva remont, oli mul tunne, et ma ei taha enda ümber, sisustuses, näha ühtki ergast või üleüldse värvi. Tahtsin valget. Aga nüüd, pärast üsnagi valgete seinte saamist, tunnen taas värvidest, värvilisusest rõõmu. Fimo juures köidab täpselt seesama – teed ja vaatad, millised kombinatsioonid välja tulevad ja see on uskumatult rahuldustpakkuv. Et siis … sean varsti jälle sammud Hobikeskusesse, seal pidi sel nädalal ka efektfimo tulema müügile (ma esialgu ei teagi, mida see endast täpsemalt kujutab) ja paraku on ta mul umbes sama lähedal kui kodupood 🙂 ja hakkan ühtlasi ka uurima, kust saaks villaloori.

Kuidas süüa sushit

Leidsin Väikekassilt toreda video, ja et video blogissepanemise oskus rooste ei läheks, panen ta õpetuseks teistelegi üles 🙂

Retroretsept

Manni kirjutis vanaema hapupiimakeeksist innustas mindki üht toredat koogiretsepti kirja panema. See pärineb mu lapsepõlvest, kui täditütar Kaie (tervitused!) seda teha armastas. Tõesti supernämm plaadikook, eriti muidugi värsketest marjadest, aga külmutatud vast ajavad ka asja ära? Ma ise pole proovinud. Niisiis:

Kaie kook

200g margariini ja 1,5 kl suhkrut sulatada

2kl jahu

2kl koogijahu (pannkoogijahu nt)

4 muna

1 liiter marju (õunu)

kõik segada, kallata plaadile ja küpsetada. pärast võib tuhksuhkruga ehtida.

Imelihtne ja umbes sama maitsev!

P.S. Fimovalik täienes täna 5 värvi võrra. Tänu Suusile. Muidu ma ise oleks 3-ga piirdunud :). Pärle ostsin ka, täitsa lõpp… Noh, varsti hakkan nii veel pärlitest riste ja ma ei tea mida veel tegema…? Eriti ei tahaks uskuda muidugi. Ja viimati veel õpin Suusi rõõmustamiseks fimost rooside valmistamisegi ära 😀 Jube-jube. Ma siiski kaldun arvama, et see on ja jääb lihtsalt selliseks pisikeseks hetkeliseks rõõmuks või vahepalaks ja et ma näiteks pastamasina ostmiseni ei lasku. (Kuigi eile jäid nii mõnedki toredad õpetused silma, kus seda kasutatud oli.) Ja siis on veel selline tunne, et seda raamatut oleks hädasti vaja, mis Elsal ja Oravakesel on. Sain seda raamatut Tartusse sõites sirvida ja mine tea, äkki see ongi mu praeguses fimohulluses süüdi.

Oi.Oi.Oi.

Kahetsusega pean ma end nüüd köögilaua tagant püsti ajama. Viimased paar tundi on möödunud sulnis fimohoos. Ma olen sees. Mina, kes ma siiani eriti täpselt nende plönnide tegemisest ja põhimõttest ja praktilisusest eriti aru ei saanud. No selle viimasega on veel kahtlusi, kuid tegemise protsess ise on lahe-lahe-lahe! Oleks vaid aega. Aga jah, ei lasta inimesel tulises loomepalangus iseennast nautida, vaid kupatatakse lasteaeda. Õhtul siis jätkan, kui lastakse muidugi. Aga Fel läheb kooli ja äkki Suusi ei tunne asja vastu eriti huvi, kuna roosat fimo mul ju pole… Saame näha. Siis panen pärast pilte ka. Ise olen muidugi juba praegu väga rahul… 😀

Edit: Aeg on läinud lennates, isegi süüa ei olnud vaja, täielik ime minu puhul. Et miski haarab nii jäägitult. Ja lapsed, no nemad olid vägagi huvitatud! Suusi tegi enda ja minu näo – minu oma hall, temal sinise kleidi ja juustega. Feliks tegi paar pärli ja prossitoorikut (ega ta ise päris täpselt ei teadnud, mis neist saab, samas ta saab ka selliseid suuremaid nn.bagcharm`e teha endale) ja mina tegin pärle, prosse, proovisin klaasiga keeramist, mis eriti hästi ei tahtnud õnnestuda – aga tegemist oli ka joogiklaasiga. Kujunditest mõtlesin välja, et kala on see, mida ma teha tahan. Suusi nõudmisel tuli ka paar tibu. Lõpetuseks, kui ülejääke oli juba üle mõistuse palju, avastasin ka Kajaka keerutehnika – no kindlasti ta rääkis kunagi ka sellest, kuidas neid teha, aga varem oli ju mul kõik fimondusega seonduv ühest kõrvast sisse, teisest välja. Feliks vist niipea lõpetanud poleks, aga ma ise olin küll juba surmväsinud. Ta arvas, et me peaksime ostma ka punast värvi kindlasti, sest me ju teeme seda veel 😀 Tõesti, ta kohe isuga tegi. Ja teda saab juba õpetada ja maitset suunata ka, Suusiga ma kipun kannatamatu olema…

Mul on nüüd igatahes hunnik jubinaid, millest osa on ahjus ja osad lähevad külmkappi homset ootama, külmkappi peab vist ka vähesed ülejäägid panema? Siis puurin auke homme kui aega üle jääb ja pärlitele puurin drelliga augud sisse. Ja siis hakkan traadi ja pärlitega mässama. Noh, mis ma oskan öelda, väga tormiline algus sellele aastale, õppisin blogisse videot panema ja nüüd võtsin fimo ette, ma tõepoolest poeks osanud arvata, et ma nii ära keerata võin 😀

      

Aastad on vennad

Kuidagi tuttav tundub see aasta algus olema… Köha, nohu ja nüüd vist ka põskkoopapõletik. Hambad juba valutavad kergelt 🙂 Täpselt nagu eelmise aasta jaanuari alguses! 😀

Üks ilus ja soe asi sai valmis. Narmaste panek polnudki üldse hull, kuigi ma seda algul natukene kartsin. Lõng on Fabia Color Karnaluksist, läks peaaegu terve pakk ehk 9,1 tokki. Heegelnõel number 5 ja idee ja muster eelmise talve Novitast, kui ma nüüd väga ei eksi – ei vinna hetkel teisele korrusele kontrollima joosta, kuna igal sammul hambad paraku tuikavad… Soolasokk ja kuumaveekott on mu nädalavahetuse sõbrad!