Mardireede

Hommikul ütles Suusi issile: Ära kiusa minu naist! Mille peale issi muidugi protesteeris, et ei, ikka tema naine hoopis 🙂

Siis, kuna arvutit taaskord ei olnud, helistasin, kellele vaja ja leppisin nii mõnegi toreda kohtumise kokku. Hiljem muidugi selgus, et olin sujuvalt massaaži ja küünetehniku ajad ära unustanud, kuid vast ikka jõuab igale poole. Loodame parimat.

Ja siis me lugesime lehest, et on Mardilaat ja läksimegi sinna. Mul oli mõte, et võiks kellelegi jõulukingiks muhu sussid osta. Et noh, mis see 250.- siis ikka ei ole 😀 Loomulikult selgus kohapeal, et õige hind on 600.-, mis on ju ka tegelikult normaalne, olgugi, et sussitikand iseenesest on lapsemäng, on seal muud nikerdamist ikka kõvasti ja eks materjal ka maksab. Kui ise peaks tegema, küsiks nähtavasti veel rohkem. Igatahes, kui kellelgi kunagi on probleem mulle juubelikingi ostmisega, siis muhu pätid läheks kümnesse. Ühtlasi tuli mul tunne, et muhu tikandit võiks ise taas proovida, kunagi kooliajal oli see mul täitsa käpas ja meeldib kah, nii vaadata kui ise teha, nagu nõelaga maalimine. Sestap ostsingi villast tikkimislõnga. Nüüd oleks veel musta villast riiet vaja. Saab siis näha, mis ja millal. 🙂

Ühtlasi sain lõpuks Greenjeansi ühe varruka ja nööbiliistu valmis, kududa jääb veel üks varrukas, mis peaks juba rutem minema. Sain ka esimest korda aimu, milline ta seljas välja näeb. Õnneks on paras enam-vähem ja istub kenasti. Nööbiliistuga on igaljuhul probleeme. Alt nagu kisuks, aga võibolla aurutamisega asi paraneb.

Mardilaat oli iseenesest üsna huvitav, igasugu asju oli, heiet, lõnga; nägime, kuidas nõelvilditi (nii lihtne ongi või?) ; keraamikat, Ave Nahkur, vitraaže, klaasimaale… Minu traagika seisnes selles, et mul polnud sularaha. Miskitõttu arvasin, et Saku Suurhall peidab endas vähemalt ühte bankomaati, kuid muffigi. Õnneks oli meil ka Feliksi rahakott kaasas, ja sealt sai väheke omaniku lahkel loal laenata. Lõnga ega heiet sellegipoolest ei ostnud, kuna peale Greenjeansi hakkan vist teisi järele ahvima ja oma lõngajääke likvideerima sinna suurepärasesse salli, mida Mann viimati kudus.

Sattusime laadal vastastikku ühe ratastoolimehega, keda märgates Suusi ütles: Näe, ratastool. Seepeale tooli omanik, noor mees ütles, et: “Ei ega ta ei pea mind seepärast pelgama, et ma ratastoolis olen!” Ma midagi kobisesin vastu, et ega ta ei pelgagi, mispeale noormees jätkas, et: “Ma sündisin sellisena. Hea, et ära ei surnud!” Tundus, et ta oleks veel rääkinud, kuna aga mul lapsed juba enne sajaga vingusid, oli tarvis kuidagi minema saada, enne kui palavus täiesti ää tapab. Aga mida inimesele öelda… et muidugi tore, et ära ei surnud? – mis on ju iseenesest tõde. Aga kõlab kuidagi õõnsalt. Läksin näost punaseks, aga suutsin siiski Suusile öelda, et mõned lapsed ja ka suured ongi sellised, kes peavad ratastooli abiga liikuma, aga sellest pole midagi. Ja endal oli kuidagi nii kurb, et ma ei osanud noormehele midagi öelda, no hakka või nutma.  Vot selline juhtum.

Ilm oli täna ikka eriti võigas, hall, sopane, tuuline, fuifui. Tulime koju, pea hakkas valutama ja kobisin tulisesse vanni. Sisse panin sidruni-eukalüpti vannisoola, mis sobib eriti rõskel aastaajal, annab sooja ja kergitab tuju! Ilus roheline oli küll. Ainult et õndsast omaette olemisest suurt välja ei tulnud, kuna Suusi võttis vanniveerel platsi ja muudkui mätsis mulle vahtu pähe ja pesi mind ohtra loba saatel.

Nüüd läks ka Hr. Abikaasa vanni. Palus lastel endale ajaleht tuua. Suusi küsis, et kas ta naist ka tahab. 😀 / Ma tõesti ei tea, mida ta sellega mõtles 🙂 Vast seda, et võiks nüüd enda asemel naise vanniveerele juttu vestma komandeerida, et issil igav poleks üksinda 🙂 ./

Meie Mart 🙂

Kuidas kutsuda vanaema

Täna hommikul nägi Suusi mu villaseid sokke ja küsis, kas mul on joonistega sokid. Ütlesin siis, et ei ole, need on pitsilised villased sokid ja et Mamma tegi need. Kui sa väike olid, kas siis ka Mamma tegi sulle sokke?, küsis Suusi. – Ei, siis kui ma väike olin, siis tegi mulle sokke mu enda vanaema. – Aaa, kas sinu Mamma? – Ei, ma kutsusin teda Manaks. Aga maavanaema oli Memm. – Kas lumememm?

Kohe näha, et laps areneb, siiani kutsus ta lumememme järjekindlalt lumemömm`eks. 😀

Ja pärlid on endiselt pärnerid. R ja l on rasked kõrvuti öelda, eriti veel, kui r põrisema kipub.

Jõulutunne

See ta on 🙂 Maa on valge ja hommikune postkontoriskäik oli ka mõnus, sain oma Valge Paki kätte, aitähh saatjale, kes mulle esialgu veel teadmata on, aga võibolla Jutupaun…?  Mulle väga meeldis see paks alpakasegu-lõng ja noh, Mannile ma tegin kätised ja nüüd sain need ka ise 🙂 Kätisteks kutsuvad saarlased randmesoojendajaid, vähemalt mu ämm teadis nii rääkida. Ja siis veel Korilase Käsiraamat (rusikas silmaauku!) ja aknavärv ja vildiklepsud ja ökošoks. Seda kassid ostaksid 🙂

Jõulutunne on kahtlemata ka tänu M.-ile ja J.-le, kellel on superidee tänavuse Sõpradega Jõulupeo menüü koha pealt 🙂

Ja nüüd katsun oma Greenjeansiga edusamme tegema hakata.

Hiljem: Võtsin pildid sisse ja samal ajal kobisid mõlemad lapsed minu selja taha külg-külje kõrvale istuma, nii et mul tuli vägisi silme ette stseen multifilmist “Leopard otsib onni” 😀 Ja siis see kuri ahv, kes tuleb, ja nöörist tõmbab, ja talle lõpuks muna pähe kukub 🙂

Murphy seadus

Kui oled leppinud kokku külaskäigu sõbra juurde, kel on väike laps, jääb su enda laps kohe haigeks. Oksetõbi annab küll lootust kiiremale paranemisele, seda enam, et Feliks oksendas ööl vastu pühapäeva ja järgmisel päeval oli täiesti terve. Suusil on aga täiesti sünkroonne haigushoog Miaga, milles poleks midagi imelikku, kui mitte viimane ei elaks hetkel Sloveenias, nii et üksteist nakatada nad ei saanud, ja et need viirused siis nii ühel ajal liikvel… Haigestumise vahe oli kah alla poole tunni… Nagu kaksikud! 🙂

Meelde tuli!

Hommikul ärkasin teadmisega, et olin mingit pikka ja põnevat unenägu näinud. Ja nüüd tuli meelde! Ma tegin oma Greenjeansile fimost nööpi! Ja meenutas see miskitõttu hoopis taignarulliga viltimist, nagu Tomis ja Annis näidati. Point on selles, et ma kumbagi käsitööliiki ise pole harrastanud, v.a. Kullakeste Linnateatri-kokkusaamisel, kui natukene Kajaka jääke mudisin. Fimojääke 🙂 See kõik meenus mulle hetkel, kui netiavarustest leidsin palju roosimotiiviga fimoehteid. Miks nad mulle küll kunstlilli meenutavad… aga nad ju ongi kunstlilled. Ärgu nüüd keegi end solvatuna tundku, kes sellist stiili viljeleb, kuid minu jaoks on sellised roosikesed vastunäidustatud. Samas ma kujutan ette, et Suusile jällegi väga meeldiksid.

Hetkel on Greenjeansil üks varrukas iga hetk valmis saamas ja teine veel puudub. Varrukate kudumine pole mulle kunagi meeldinud, sest kunagi ma ei tea, kui pikad need tuleks teha, et parajad jääksid. Ja passitamine käib närvidele 🙂

ööööö

Ma lihtsalt pean selle kirja panema, võibolla teinekord hea meenutada, suvel näiteks. Et siis … kell on 16.17 ja õues hämardub. Kusjuures ilm ei ole kõige pilvisem ega sombusem… Öudne. Me elame poolpimedas. Mingid ööloomad… Huvitav, miks ei võiks aasta otsa suveaeg olla? Siis oleks nagu talvisel aal ka õhtud vähe valgemad…

Postimees kinnitab, et ma olen õigel teel 😀

Ma tahaksin

… et oleks juba õhtu.

… et oleks kolmapäev.

… et ma oskaksin teha jaapani omletti – seda, millest omletisushit tehakse. Õnneks või kahjuks on mul selline mulje, et ma ei õpi seda kunagi ära, ning ka komponente pole niisama lihtne leida. Aga võibolla on mulje petlik… Igatahes see sushi, mis me nädalavahetusel tegime, oli superhea. Sushi tegemisel on riisikeetmine vist kõige raskem töö 🙂

… näha Manni nädalavahetusel tehtud pilte Põhja-Horvaatiast, olgugi, et tal fotoka aku tühjaks sai ja pilte palju pole, aga no mis siis. Mul on totaalne Horvaatia-igatsus peal taaskord.

… et mu poeg oleks vähem kangekaelne ja et ma oleksin kannatlikum. Eile käisime läbi umbes 8 kingapoodi, et talle talvesaapaid osta, ja talle ei meeldinud mitte ükski saapapaar… Seetõttu me ka ei ostnud talle uusi saapaid, õnneks kodus selgus, et vanad veel lähevad ka jalga. Ma ei saa siiani aru, mis tal nende saabaste vastu oli. Igaljuhul oli ülejäänud perekond täiesti viimase piirini viidud ja väsinud ja no ma loodan, et järgmine poeskäik lõpeb meil paremini. Eelmine kamm oli kummikuteostuga. Ükski ei meeldinud, loomulikult. Aga läbi häda ostsime siiski ühed ära. Ja siis paar päeva hiljem, Sloveenias, Jello kingapoes ütleb poiss, et seal on niiii ilusad kummikud! Vot siis sulle kooki moosiga.

Äike- päike

Naudime just suurepärast Ärapanemist, kui saabub Pesamuna, oma Mõmmi minuheegeldatud teki sisse mässitud – väga hoolikalt kusjuures – ja ütleb, et me peaks mõmmile nüüd unelaulu laulma. Mis laulu? – seda laulu – põõdral maaja meetsa seees… Ja kui tema meile oma sinisilmade ja rullripsmetega otsa vaatab, siis kõik laulavadki – põõdral maaja meetsa sees… ja jääbki kuulmata, mis Oja ja Juur Niki uue laulu Äike.Päike kohta ütlevad. Võinomisvahet sealtegelton.

Kassidest veel

Kassiabi leheküljel on nüüd nende Poenurk! Vaadake ise, millised võluvad karvamütsid 😀

Ja siis veel Maza antud link, mäo! 😀

Reeturlik loom

Kõigepealt vahetas Frodo minu voodi jalutsi, mõnikord isegi mu padja või mu enda kere vannitoa põranda vastu. Seal on nimelt elektriküte. Nüüd aga ei kõlba talle enam vannituba, oh ei. Juba mingi kuu või nii näen ma kassi vaid siis, kui pean talle värske vee manustamiseks kraani avama või söögikaussi täitma. Muul ajal on ta alumisel korrusel. Sest tundub, et vesiküte on tunduvalt ägedam, kui elektri oma. Tundub, et mu kassil on sama hea elu, kui Ekspressi staarkolumnistil Basiliol, kes kogu oma elu jooksul magas vaid seal, kus ise tahtis 🙂