Kui nädala sees tundus kogu see eluke pehmelt öeldes s…t olema 😀 , siis nüüd ma saan aru, et esiteks võis see olla nö. pärast-reisi-stress. Aga võibolla tuleks vaadata asju laiemalt, ja mõelda nii, et kui ma kogu aeg olen olnud kärsitu ja ootamist vihanud, siis nüüd olen ma pandud fakti ette või et minu isiksust kasvatatakse kosmosest – remont kulgeb aeglaselt ja kuna ise teha ei oska, siis harjun ootamisega. Ja arenen vaimliselt. Või kestab vaevaline täiskasvanuks saamise protsess hoopiski, mine tea. Üldiselt, ma ei vingu, isegi kui see võib nii tunduda!
Eile hakkasingi Mr. Greenjeansi kuduma. (Kajakas, kaugel sinu oma on?) Jube mõnus tegemine taaskord. Ja täna läheme loomaaeda, kuna meil on nüüd nii suur poiss, kes käib koolis ja lasteaias enam eriti käia ei taha, kuna seal omavanuseid nii vähe järel on ja kuna mul on puhkus, no eks siis võtame kõik stressivabalt.
Rohesilmne Maailm 
õige ättituud, baba