Eile oli Manni nö lahkumispidu Vertigos. Madaam sõitis sinna bussiga. Bussis oli tore pealt kuulda kahe kostüümis vanaproua vestlusi teemal, miks see või see sõbranna ei taha külas käia – mõnel on tervis vilets, mõnel kiire lastelaste hoidmise tõttu, aga mõni lihtsalt ei taha. Ja kui ei taha, polegi vaja! Oh, nad olid toredad, üks veel pime kah, teine armsasti toetas teda.
Aga riietusega olin kergelt mööda pannud. Inimesed kannavad juba salle. Pakse salle.
Vertigo iseenesest on mõnus koht, lounge osas on ka hinnad üsnagi mõistlikud. Ja sushi on seal nämm ja üleüldse oli ääretult tore õhtu. Loodetavasti on Mann ja Mia juba teel Viinist Sloveenia poole. Ehhhh, miks meil pole mägesid ja vahemerelist kliimat, viinamägesid ja ohhhhh üleüldse, kurb on natuke, nagu ikka, kui ta ära läheb. Mult ükspäev uuriti siin, kas Mann on mu õde 🙂 Ei ole. Aga meid on selleks ennegi peetud. Eks vast prillide tõttu 🙂
Eile ostsin Feliksile ortopeedilised sandaalid. Ma parem ei hakka rääkimagi, palju need maksid + ühed sisetallad, kuna isikliku abivahendi kaardi rahad olid otsas ja ma ei viitsinud sinna enam tagasi minema hakata kunagi teine kord, aga vähemalt on tal need sandaalid nüüd olemas ja ta isegi on neid juba kandnud. Jalanõud iseenesest on koledad, üleni tumesinised, aga vähemalt mitte s**apruunid, nagu number väiksemad olid. Lubasin tal neid kleepsudega kaunistada, mida õhinaga ka tehti, pidin paar pealuud kääridega välja lõikama ja Feliks joonistas neile näod pähe. Paar kondikujulist kleepsu ka (kummiliimiga kleebitud “kleepsud”) ja tuunitud sandaal valmis.
Ma tahaks nüüd korraks õues käia, pesu kuivama panna ja mõne prahihunniku komposti visata, ja dai pohh, kui nüüd sel ajal sadama hakkab, imelikult pimedaks juba läks igatahes. Ja pärast koon Molly Ringwaldi vesti – eile alustasin ja need esimesed kolm rida olid päris toredad kududa! Muster Isetegijas! Sinna on vaja end registreerida, siis on kõik võimalik! 🙂
Minu alles alustatud Molly. Lõng on Steinbach Wolle Merino soft.
