Seekordse reisi üks suurimaid plusse oli oma rand. See tähendab seda, et sa ei pea igal hommikul pakkima oma asju seljakotti, võtma käeotsa täispuhutava ujumisrõnga, ämbrid ja kühvlid ja lapsed ja kas siis ronid treppidest alla või sõidad kuskile, vaid lähed rahulikult paarikümnest trepiastmest allapoole, kus ootavad sind plastist lamamistoolid ja vaikne varjuline kohake puu all; võid ka otse vette sumada või alustuseks end päevituskreemiga sisse möösata. Algul me kasutasime 20 SPF-ga kreemi, kuid peagi oli märgata, et niimoodi jätkates võib juhtuda see, mis eelnevatelgi aastatel – lähed koju tagasi ja keegi ei saa arugi, et oled lõunamaal käinud, pole pruun ega midagi. Siis kasutasin 6 ja 2 SPF-ga vahendeid ja lõpuks mitte midagi. Ja jume on täitsa olemas! Isegi näos, sest ka näokreemist loobusin, kuna varem on olnud nii, et keha pruun ja nägu ebaloomulikult valge. Minu meelest on see päikesehirm tänapäeval pisut ülepingutatud ja selgel kujul vesi kosmeetikafirmade veskile – tingimata PEAB päevituskreemi kasutama, pruuni jume saad isepruunistuva kreemiga, siis veel kõik need after sun tooted… Mõttetu. Niisutav Nivea kreem peale päevitust ja ka muul ajal on täiesti piisav nahale niiskuse andmiseks. Lõunamaa päike on muidugi karm ja kõrvetav, sellega tuleb arvestada – eelmisel aastal põles mul näiteks kõrvalest ujumise ajal ära. Sellepärast sai ka Suusi kõige rohkem SPF 20-ga määritud, kuna tema on kõige heledam, ja seetõttu on ta siiani kõige heledama jumega 🙂 kusjuures nahk on tal mitte just kõige õrnem ja talub päikest üsna hästi. Seega kodumaal ma ei kavatse neid enam kreemiga möösata, või kui, siis pikemal rannatuuril, kui ilma peaks tulema veel muidugi 🙂
Veega olid lastel sel aastal suhted soojad, eriti muidugi Feliksil, kes täispuhutava rõngaga ujus nagu vana mees või kala vees, koos käisime ka lahesopi vastaskaldal korduvalt, kusjuures Feliks ise ujus sinna. Ilma rõngata proovisime samuti, aga siis ta läks närvi ja ütles, et see pole aus. Susanna proovis paar korda rõngaga ujuda, aga kuna rõngas oli talle ümbermõõdult vähe suur, siis ei suutnud ta veel hästi sellega tasakaalu hoida ja peale esimest veeneelamist kadus suurem huvi midagi ujumise vallas korda saata. Siiski käis ta üsna palju vööni vees ja põhitööks oli kaldal seista, käsi pikalt ees ja oma ujuvat “lapsukest” Miat “päästa”.
Teine tore atraktsioon oli kalapüüdmine. See tuli nägu välk selgest taevast 🙂 J.-l on ju kõik need aastad olnud korralik kalapüügivarustus kaasas, aga ei mitte kiisapoegagi pole saanud. Sel aastal oli Feliksil plaan selge, et tal on oma õnge vaja, mille hea isa muidugi ostis, ja näed, ära tasus. Pealegi, kalapüüdmisõhinast saan ma suurepäraselt aru. Konksu otsa tuli panna kiviga purustatud koja seest välja õngitsetud meretigu, õng kaldapealsele vedelema jätta ja peagi saigi J. esimese orada ja siis kohe varsti Feliks ühe triibulise punnsilma, kelle me hiljem ka ära grillisime ja mina suures osas ära sõin, kuna lapsed ei tahtnud. Hiljem lisandus veel üks pisem, nii 10 cm pikkune kalake. J.-l oli ka vinge kalapüünis merepõhja asetatud, kuhu vähemalt kaks või neli 10korda 15cm läbimõõduga krabi ronisid, paar tükki neist leidis tee meie supipotti, nagu ka lahesopis laevaköitel kasvanud merekarbid – oli see vast pidu 🙂
Meie majakese rõdult ja rannast paistsid Peljesači poolsaare mäed. Oli alles võimas vaatepilt. Tihtilugu oli kõige kõrgem tipp ümbritsetud pilvedega.
Ühel õhtul käisime Lumbarda pizzerias söömas, sealt avanes imeilus vaade lähedalasuvaile saartele ja päikeseloojang oli veelgi ilusam, samas selliseid päikese-pilvedemustreid, nagu meil Eestis, seal vähemalt suvel ei kohta (või kui, siis minutite jooksul). On küll ilus õhtuvalgus, aga väga lühikeseks ajaks, pimedaks läks juba nii 9 paiku.
Loodan hoolimata pisukestest tõrgetest arvutipargis peatselt illustreerivad pildid Flickrisse üles panna, midagi seal ka juba on.
Üks asi, millest ei saa rääkimata jätta, on hobotnica na salatu, ehk octopus-salad, ehk kaheksajalasalat. Kõige paremini tehti seda linnas Gajeta nimelises restos ehk konobas, kus koostisosadeks olid veel sibul, tomat ja kapparid ning õli-balsamico kaste. See oli roog, mida ma võiksin süüa lõputult. Varasematel aastatel nautisin pigem mussels in buzara ehk molluskeid kastmes ja scampisid ehk siis suuremaid krevette või merevähke, mis nad ongi. Nüüd nende järgi väga suuri neele ei käinud ja õhtust õhtusse oli mu lemmiksöök octopus-salad, nagu Suusil friikad. Friikaid sealmail osatakse teha, vaid ühes restoranis olid nad vähe õlised ja plötsid.
Samas restoranis töötas üks tore teenindaja, kellest me algul arvasime, et ta on tavaline kelner, kuid hiljem, et omanik. Viimasel päeval selgus, et ta on nö. ülemkelner, kes tuli seda tööd tegema oma sõbra, restorani omaniku palvel, ehk siis sõpra aitama. Mees ilmselgelt nautis oma tööd. Viskas nalja, näitas trikke, suhtles, naeratas, jõi isegi meiega kokku ja lasi end lahkelt meiega pildistada. Lõpeks näitas ta meile oma id-kaarti, kus ta oli kena lokkispäine noor mees, praeguse hallika asemel – no täitsa kompu 🙂 Željko Tkalec, hvala lepa. Ühel õhtul näitas ta Mannile korgitrikki, mille kirjeldamine minu sõnvara liialt proovile paneks. Aga trikki proovisid õhtu õtsa nii Mann kui Hr. Abikaasa, viimane arvas, et tal tuleb väga hästi välja, kuid Ž polnud sellega üldse rahul. Kutsus meid järgmiseks päevaks tagasi, et siis seletab triki olemuse lahti 😛 Läksimegi tagasi, kuna oli ikkagi reisi viimane päev ja vaja ju veel üks hobotnica salat kerre keerata, mine tea, millal jälle saab. Algul Ž polnud üldse seda nägu, nagu tahaks meile trikki näidata, kuid lõpuks, kui me lubasime enam Korčulale mitte kunagi tagasi minna, kui ta ei näita, siis kutsus mind kõrvale ja seletas lahti. Oli üsna lihtne, ja kuigi ta ütles, et ma abikaasale ei näitaks või kui, siis alles suure lunimise peale, olen mina lahke naine ega hoia küünalt vaka all ja näitasin kohe uhkelt teistele ka 🙂 Lõpeks ta veel näitas Mannile üht kopikatrikki, kuid seda me lahti ei purenudki, või nohh, meil liig halb mälu lihtsalt selliste asjade jaoks. Aaaa, no ja see ka muidugi, kuis ta ühel hetkel Hr. Abikaasat metallist mõõdulindiga mõõtma hakkas ja sellepeale T. kõhu sisse tõmbas igaksjuhuks, kuna mine tea, mis trikk see veel olla võib… Aga Ž tõi talle restorani t-särgi, nööpis kenasti T. särgi lahti ja ajas t-särgi selga talle ja ütles, et nüüd oled minu tööline, ja mine too meile õlut. T.-le sellised naljad hirmsasti meeldivad, tema muidugi läks kohe ja pani teised kelnerid enda jaoks tööle ja elevust oli kui palju. Mis arve maksmisesse puutub, siis mul oli selline tunne, et kõige eest, mis me ära jõime, meilt raha ei küsitudki 😀 Järgmisel hommikul suutis T. oma kallima suveniiri – sellesama t-särgi muidugi Korčula majakesse maha unustada, õnneks Mannike siiski avastas selle ja kahmas endaga kaasa. Lõpp hea, kõik hea 🙂
Rohesilmne Maailm 
