… ja sellest, kas ma ikka saan lõngapoes käia ilma lõnga ostmata.
Muidugi saan! – väitsin ma veel eelmises postituses. Aga ega üks õige sõltlane ei tunnistagi, et ta millestki sõltuv on. Või siis – loll on see, kes vabandust ei leia. Täna käisin Müürivahe tänava lõngapoes, kuna hakkasin 4-st tokist hallist lõngast vesti kuduma. Kudumise käigus selgus, et tokke on siiski vist ainult 3. Ja et päris vesti nendest kolmest välja ei tule. Ja siis võib ainult arvata, kas seal poes oli sellist lõnga, nagu mul vaja…
Siiski oli poes palju muid lõngu ning mulle meenus, kuidas ma need õnnetud vestilõngadki eelmisel korral ostsin seetõttu, et mul läks meelest ära, et ma hoopiski fuksiaroosa mütsilõnga järele tookord läksin. Tehtud, mõeldud, ja sallilõnga saalomoni jaoks võtsin kah.
Teekond läks mööda Väike-Karja tänava käsitööpoest, kus tokk vikerkaarevärvilist heiet maksis … 300.-
Raekoja platsis samasugune tokk 60.-
Nagu ka üks päev Kristiine keskuses maksid ühes poes saapad 1000.- ja kõrvalpoes samasugused saapad 1400.-
Ma ei tea, kas mul ilmtingimata nüüd läks seda heiet vaja, mis ma Raekoja platsi poest ostsin, aga noh, ju siis läks. Ma pean selle üle veel mõtlema. Aga seal poes müüdi valmis kotte ka, heidest tehtud ja vanutatud, ja need maksid 350.-, ja üsna väiksesemõõdulised olid. Nii et mõtlemisainet tõepoolest on.
