Hakkasin täna arvutis oma pilte sorteerima ja leidsin, et ma pole veel rääkinud ühest toredast maitseelamusest Ljubljanas.
Nimelt oli käsil reisi viimane päev, mis planeeritud šoppamisele. Käisime turul ja ühtäkki veab Mann meid mingi suvalise putka juurde, endal silm säramas ja ärevus näos. Mina ei saanud midagi aru, aga siis selgus, et tegemist on sellise putkaga, kust müüakse kiirtoitu. Aga mitte mingit hotdogi, grillkana ega hamburgerit, vaid kiirkala! Võtsime portsu giricet, mis tähendas pisikesi friteeritud kalakesi, serveeritud pisukese portsu peterselli ja küüslauguga õlis ning peale sai piserdada sidrunimahla. Kalad meenutasid väheke peipsi tinti, kuid olid palju liharohkemad või siis paksemad. Oli ülivõrdes hea. Ja tekitas ka õlleisu – ma ei ole enam oma 8 aastat õllesõber olnud, kuid sel ennelõunasel tunnil püstijala-vabaõhubaaris (mis koosnes kolmest lauast müügiputka ees) ja end kuuma sügispäikse käes soojendades maitses õlts taas ülihää.
Kõigepealt pildike lilleturust.
Girice-ports
Ning Ljubljana sümbolitest, linna kaitsjatest draakonitest (tegelikult on nad sillapostide kaunistused).
Ja üks pildike Prešereni (kuulus Sloveenia luuletaja) armukese bareljeefist. Igatsevalt vaatamas Prešereni kuju poole, mis on mõnikümmend meetrit eemal.
Rohesilmne Maailm 