Et olla inim- ja ühiskonnale vähegi kasulik, propageerin väheke sporditegemist.
SPORT ON MÕNUS!
Seda statementi tuleks võtta seda tõsisemalt, et ma olen olnud üsna spordikauge inimene. Koolis käies vihkasin ma jooksmist. Ma olin alati teistest mitme ringiga maas, 60meetri jooks polnud vähemalt väga kaua kestev piin. Seevastu kui oli teada, et hakatakse 2 kilomeetrit jooksma, põdesin juba mitu päeva ette ja tundsin end eesootava alanduse ja äärmiselt raske füüsilise pingutuse tõttu tõeliselt halvasti. Raske oli see minu jaoks seetõttu, et keegi ei õpetanud, kuidas jooksma peab.
Selle juurde jõudsin ma ise, peale keskkooli lõppu, kui otsustasin saledakssaamise nimel jooksmas käima hakata. Elasin Lasnamäel Priisles ning tegin kolm korda nädalas Pirita-Kose ringi, see pisike ring, kus nr. 5 buss Kose postkontori juurest vasakule läheb ja siis pärast jälle ülevalt mäest alla tuleb. Algul suutsin ma joosta ainult niipalju, et Kelluka poest alla tänava lõpuni. Siis käisin natuke, ja jooksin natuke. Üsna alguses tabasin ära, et võhma jätkub kauemaks, kui hingamine ühtlustada – 5 sammu jooksul hingan sisse ja 5 sammu jooksul välja, hiljem, kui juba väsimus suurem, siis oli intervalliks 4 ja 3 sammu. Kohe algul sain aru, et pikamaajooksul pole minust mingit tempotegijat, seetõttu jooksin väga aeglaselt sörkides, eesmärgiks kogu teekond läbi joosta, ajakulu polnud üldse tähtis.
Kõige lahedam selle asja juures oli tunne, et ma ületan ennast, saan endast võitu. Pluss muidugi hilisem heaolutunne füüsilisest pingutusest.
Kui ma seoses suve tulekuga jooksmise lõpetasin, suutsin juba kuni Kose postkontorini joosta, mäest üles enam ei jaksanud. Kaal langes kah kenasti.
Vahelduva eduga olen käinud aeroobikatrennis ja vesiaeroobikas. Edu on vahelduv eelkõige seetõttu, et ma pole leidnud endale sobivat kohta, kus käia ja mõnusaid trennikaaslasi. Päris tihti on takistuseks ka viitsimatus – nii raske on ju end uksest välja ajada ja trenniteekond ette võtta! – kui ka see, et lapsi pole kuskile panna.
Nüüd aga võib nentida, et ma olen leidnud nendele probleemidele lahenduse.
KEPIKÕND!
* seda võib harrastada suvalisel ajahetkel, ka siis kui lapsed veel või juba magavad ning siis kui keegi neid hoiab
* seda võib harrastada suvalisel aastaajal
* selleks pole vaja ette võtta teekonda trenni, trenn algab koduväravast välja jõudes
* ma saan ühendada meeldiva kasulikuga ning samal ajal ka koera jalutada
* kaalujälgijate süsteemis annab pool tundi kepikõndi tervelt 3 lisapunkti (kui ma nüüd ei eksi, äkki oli ikka tund aega), mida on üsna palju
* väga efektiivne väsimuse kaotaja! Ma võin vabalt minna kepikõnnile peale 13-tunnist tööpäeva, peale mida ma trenni iialgi ei viitsiks minna, ja mu väsimus kaob 10 minutiga.
* väga efektiivne kaalulangetaja! eriti kui veel toiduga mitte liialdada. Sel aastal on neid suureksjäänud ja jälle selgaminevaid riideid kuidagi rõõmutekitavalt rohkelt olnud:)
* tore on kepikõnnil olles kohata teisi kepikõndijaid
* kepikõnnil on töös kogu keha lihased, kõnni lõpetuseks võib teha ka jõu ja venitusharjutusi
* rüht paraneb, füüsiline vorm paraneb, lihastoonus tõuseb
* hoiab kokku trenniraha, mis tänapäeval polegi niiväga väike summa
* saad tutvuda koduümbruse ja loodusega, see on uskumatult lõõgastav
ALUSTA JUBA TÄNA!
P.S. Kui keppe veel pole, saab ka ilma. Ma käisin alguses kolm kuud nn. kujuteldavate keppidega kõnnil, kuni lõpuks Koduextra poest ka päriskepid soetasin.
Rohesilmne Maailm 