RSS-voog

Meie reis vol. 2

Posted on

Vesi on seal imeline (andke andeks, kui ma seda sõna liiga palju kasutan) – rohekassinine, läbipaistev, samas aga hirmus soolane, nii et kui silma läheb, on valus. Ujuda on väga kerge, snorgeldada väga lahe.
Feliks üllatas meid sel aastal oma suplemislembusega. Imikuna ei tahtnud ta rannas sülest mahagi tulla, kuna vesi ja liiv – fuih! Eelmisel aastal meelitas Mann ta kavalusega vette ja siis ta solberdas väheke vees ringi ka, samas järgmisel päeval tuli kõike meelitamist otsast alata ja alati see vilja ei kandnud. Sel aastal käitus Feliks nagu iga teine laps – niikui randa sai, läks vette ja veest enam välja tulla ei tahtnud. See polnud ka mingi probleem, kuna merevesi oli vähemalt 25 kraadi soe, aga väga võimalik, et ka soojem. Külm seal igatahes ei hakanud.
Susanna oli ka täitsa tubli oma vee- ja dushshi-kartuse kiuste, jooksis vette ja viskas kive merre ja mängis liivas. Liiva jagus muidugi igale poole, hiljem oli dushshi all tegemist, et kõike maha pesta.
Mul läks selles mõttes kõige kehvemini, et mul hakkas juba Eestis päikeseallergia pihta. Claritini ja beetakaroteeni söömine küll leevendas seda ajutiselt, kuid Mljeti kolmandal päeval olid käevarred, rinnaesine ja õlad punaseid paistes latakaid täis. Merevesi ajas neid laike veel enam kihelema ja nagu söövitas nahka. Kuna me apartement oli niivõrd lähedal, ei hakanud ma shvammi ja dushshigeeli ja puhast vett randa kaasa võtma, see aga maksis lõppkokkuvõttes valusasti kätte. Ega`s midagi, inimene õpib vigadest ja luban, et kui arsti juurde saan aega minna, lähen ja küsin, äkki on mingit rohtu selle allergia vastu.
Aga rannas oli tore. Korjasime tigusid, kelle hiljem ära keetsime ja risotto sees ära sõime. Jure püüdis snorgeldades paljakäsi poolemeetrise kaheksajala kinni ning oli selle üle äärmiselt uhke. Meie samavõrra õnnelikud, kuna kaheksajalast sai hiljem suurepärane salat.
Kaks treppi ülespoole kohe rannas asus pisike konoba, kus peale rannaskäiku mõnikord väikse veini ja söögi võtsime. Millised imelised friikartulid seal olid!!! Lastele peamiselt ostsimegi spagette tomatikastmes ja friikaid, kohalikku saia pistsid nad ka täitsa hea isuga.
Põhiliselt möödusidki päevad Saplunaras, kus asus me apartement. Rannas, lõunauinakuid tehes, süües, Bismarcki mängides, veini või tsitrusekokteili ja imelist merevaadet nautides, juttu ajades, naerdes.
Kuigi me Manniga tavaliselt pea iga päev MSNis räägime, pole see ikkagi see, mis koos olles. See on omamoodi kurb, kui lähedaseim sõber välismaale kolib, aga mis seal ikka, on asju, mida ei saa muuta ja millega tuleb leppida.
JATKUU…

3 responses »

  1. triinhttp://karratumma.blogg.com

    Tore lugeda teie reisist. Kuidas lapsed vastupidasid? Kas neil igav ei hakanud, kodu igatsus? Me pole omi lapsi nii pikale reisile võtnud.
    Mu õde sai sarnase allergia puhul nõelravist abi.

    Vasta
  2. Paisteb tõesti, et on tore reis. Isegi kadestan 🙂

    Ma mõtlesin siiamaani, et minu õde on ainus, kes selle müstilise päikeseallergia all kannatab. Aga kahjuks näib, et selliseid inimesi on siis veel.

    Õde pole siiamaani kuidagi allergiast vabaneda suutnud, pigem läheb see hullemaks. Aga nõelravi? Seda pole vist veel proovitud. Peaks soovitama. On ka mõni konkreetne spetsialist välja pakkuda?

    Vasta
  3. triinhttp://karratumma.blogg.com

    ei spetsialisti ma ei tea. Mu õde tegi seda juba ca 10 aastat tagasi. Nüüd esineb tal ka vahel allerigat, aga väga vähesel määral.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: