Maalimine, hobi nr.1

  
Juba hommikul enne söömist kostub elutoast Susanna nõudlik palve: “Tahan maalida!” Seda soovi kostub päeva jooksul kordi, tavaliselt just siis, kui ma olen kõigile kuuele värvipurgile korgid peale keeranud, et värv ära ei kuivaks. Enamikes purkides on täpselt ühesugune, ebamäärast värvi segu, vaid punase värvi purgis on punase ülekaal veel nähtav. Olen guashshvärvide asemel proovinud pakkuda rasvakriite või pliiatseid, sellele on aga tavaliselt kuri protest järgnenud, et mida, mina tahan MAALIDA!
Mõnikord palub Susanna, et emme aitaks teda, teeks “numbeid” või maaliks tita, kaks titat, “näu”, päikese vm. Titadele ja päikesele tuleb siis tingimata ka silmad, nina ja suu teha, mõnikord ka kõrvad.
/See tuletab mulle meelde, kuidas Feliks käis mulle peale, et tema Batmani sokkidel peaks Batmanil kuri nägu olema. Joonistasingi siis eile musta tindipliiatsiga 4 kurja suud ja 8 kurja silma. Laps oli väga rahul:)/
Feliksile meeldib ka maalida. Kui tavaliselt lapsed joonistavad midagi või kedagi, siis tema võib kasvõi kogu lehe ühe värviga üle värvida. Ükspäev ta kinkis mulle näiteks punase lehe. Aga see oli superilus! Sest värv ei jää ju paberile ühtlaselt, näha on üksikud pintslitõmbed ja erineva paksusega värvikihid. Või olen ma siis selline üliarmastav ema, kelle meelest kõigil tema lapse isetehtud asjadel on kuu selgas:) Aga see on ju ka loomulik. Kuidas ma saan talle öelda, et see või see on kole, või et ta peaks oma joonistusi hoopis nii ja naa tegema. Nii kaoks ju igasugune loovus ja isetegemise tahtmine. Pigem ma pesen mitu korda päevas värvikriimulisi käsi ja nägusid, lauda ja paraku-paraku, ka diivanikatteid:). Äkki saavad neist ühel heal päeval näiteks maalikunstnikud? Et neil vähemalt oleks julgust ja enesekindlust sellest unistada. Ja kui ka ei saa, siis mis sellest. Feliks näiteks teatas ükskord, et tema tahab ATV-juhiks saada. Me siis proovisime ettevaatlikult selgitada, et sellega ei saa raha teenida, see võib hobiks olla, aga elukutse on midagi muud.