RSS-voog

Käsitöönurk

Posted on

…Mis ju ikka ühes korralikus emablogis olema peab:)
Eile sain pakikese uuest netipoest nimega Harriet. Tellisin sealt väheke lõnga ja kolm ajakirja. Novita suvi 2006 oli päris põnev lugemine ja seal oli rohkelt igasugu huvitavaid ideid.
Kogu see asi rõõmustas mind ühelt poolt väga, teisalt tegi aga metsikult kurvaks… – mul lihtsalt pole aega käsitööd teha! Naabrinaine, kel endal on 3 poega, lohutab mind pidevalt, et küll see aeg tuleb, kui laste kõrvalt juba rohkem aega on. Aga ma tahaks kohe… Vahel ma isegi leian käsitöö jaoks aega, aga seda on vähe! Hetkel on mul näiteks pooleli 2 kotti ja hinge peal on suvised topid endale ja Suusile. Ja siis veel suvekampsik Suusile – pisikestele on ju hea teha, saab rutem valmis:) Samas hindab ka Feliks käsitööd väga. Kui selgus, et kollase-oranži-salatirohelistest motiividest peaks lõppstaadiumis heegeldatud kott saama, oli Feliksil otsus kindel – sellest saab tema kott! Aga palun! Mulle on sellised kutid alati meeldinud, kes ema tehtud asju kanda armastavad:)

Kui ma tugitoolis heegeldan, pressib Susanna end tavaliselt ligi ja teatab, et ta tahab ka heegeldada. Ja siis proovib mul heegelnõela käest ära võtta ja seda ümber lõnga keerama hakata. Kui mul juhtub kudumistöö käes olema, tuleb sellest 10 küünega kinni hoida, sest paar korda on Susannal õnnestunud vardad enda valdusesse saada, muidugi nii, et ta vardad siuh! silmustest välja tõmbab.

Ma mäletan, et ma ise hakkasin käsitööd tegema umbes 5-aastaselt, kui vanaemal oli ristpistes patjade tikkimise vaimustus. Siis tikkisin ma ka oma esimese padja – 2 rida, 10 risti reas, siis järgmine värv ja veel 2 rida, ühes ruudus 5 erineva värviga rida ja siis kõrvale ühe risti kaugusele järgmine ruut. Kõige lõpuks tikkisin nende ruutude vahele ühevärvilise rea. Päris ilus padi sai, väheke piklik selline.
Kudumisega oli aga kooliajal igavene jama – nimelt armastasin ma liiga kõvasti silmuseid kinni tõmmata ümber varda. Vanaema sõimas, mis kole, aga lõpuks tulid üle tema huulte kuldsed õpetussõnad – kootud silmus tuleb vardalt lihtsalt lasta maha libiseda, maha tõsta, ning vasaku käe sõrmel olevat lõnga ei tohi kiskuda, see lihtsalt on seal sõrme peal. Peale seda hakkas mul ka kudumine välja tulema ja see on minu jaoks siiani üks hea moodus stressi maandada.

2 responses »

  1. heheeee.. mul oli täpselt samamoodi.. ma kudusin nii tugevalt, et mul oli endal ka raskusi silmuseid varda pealt kätte saada, vanaema küll ütles, et tee lõdvemalt, aga ega mina kuulanud..

    ja siis ma pidin koolis midagi kuduma, aga laisk nagu ma olin, kodus ma kududa ei viitsinud ja hea vanaema kudus siis minu eest teatud read, aga vanaema ei kudunud tugevalt 😛

    ja siis õpetaja küsis, kellele ma hinde panen, sulle või kudujale? 😛

    aga enam ma ei koo.. alustasin suure hooga mingi vestiga paar aastat tagasi, pool valmis vesti vedeleb siiamaani kuskil kotis koos varrastega..

    Vasta
  2. Mul on kududes mingi oma tehnika, nimelt lükkan vasaku käe pöidlaga silma maha ja aktiivsem-liikuv käsi on mul üldse vasak, paremat kätt (varrast) hoian paigal ja lasen lõngal joosta.
    Ma ei tea, kui ebatavaline see on, aga enamasti jäävad kudujad-inimesed vaatama imestades.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: