RSS-voog

Monthly Archives: aprill 2006

Horvaatiast

Posted on

Suvi läheneb tohutu kiirusega ning peas hakkavad reisimõtted keerlema:) Panen siia üles enda kirjutatud artikli, mis hiljuti Postimehe Reisilisas ilmus ning milles lühidalt kirjeldan meie autoreise Horvaatiasse. Aususe huvides tuleb märkida, et päris esimest korda käisime Horvaatia loodeosas Istrias aastal 2003. Kuidagi eriliselt on mulle sellest reisist meelde jäänud Grožnjan, pisike mägiküla. See imeline varakevadine, aga suviselt soe fiiling… Kõik lõhnas ja päike oli erakordselt ere, ümberringi laiusid värskeltküntud põllud, silmapiiril virvendas õhk… Istusime iidsetel müüridel, all laiumas viljakas org, nahk tajumas lõunamaa päikese kerget kõrvetust, käes jääkülm klaas valget isetehtud esmaklassilist kuid imeodavat viinamarjaveini…

Esimest korda käisime Horvaatias autoreisil 2004. aasta juunikuus. Tänu sõbranna Maarjale ja tema sloveenlasest mehele Jurele teadsime, et Horvaatia on imekaunis maa Aadria mere ääres, looduse ja kliima poolest võrreldav Itaalia, Kreeka ning Lõuna-Prantsusmaaga, hindade poolest samas kordi odavam. Seetõttu on ta ka meelispuhkepaigaks sloveenlastele, kel oma merepiiri õige napilt.
Turismihooaeg algab Horvaatias juulikuus, siis on laupäeviti kiirteedel suured ummikud, kuna laupäevast laupäevani on tavaline apartemendi üürimise ajavahemik. Parim aeg Horvaatias käimiseks on juuni teisest poolest juuli alguseni, mil meri ujumiseks piisavalt soe, kuumus meiesuguste põhjamaalaste jaoks talutavam ning turiste vähem. Sama kehtib septembri ning isegi oktoobri kohta, kui meresooja on veel 20-25 kraadi ringis ning õhutemperatuur 25-30 kraadi. Ka on apartementide üürihinnad väljaspool turismihooaega tunduvalt odavamad.
Autoga reisimise kasuks otsustasime eelkõige seetõttu, et 5-kuuse imikuga mitte lennujaamades närvitseda, kulgeda rahulikult ja omas tempos ning võtta kaasa just niipalju asju kui vajalik. Lennukipiletite hind oleks meie eelarvesse paraja augu löönud, nagu kohapeal liiklemiseks autorentiminegi.
Tegime lastele passid, haigekassast võtsime Euroopa ravikindlustuskaardi (kuna Horvaatia ei ole EL liige, siis ka reisikindlustuse), autole nn. rohelise kaardi, ostsime korraliku Euroopa teede atlase (nt. Hallwag International) ning reis võis alata.
Eelnevalt olid Jure ja Maarja meid põhjalikult instrueerinud, millist marsruuti valida. (Internetis on olemas ka spetsiaalsed marsruudiplaneerijad, kuhu saab sisestada alg- ning lähtepunkti ning sulle joonistatakse kaardil otsetee soovitud sihtkohta, kirjeldatakse üksikasjalikult liiklusskeeme, märkides ühtlasi ära aja- ning bensiinikulu. Nt. http://www.viamichelin.com )
Asusime Tallinnast teele varahommikul eesmärgiga õhtuks Varssavisse jõuda. Sujuvalt kujunes välja tööjaotus: Tarmo juhtis autot ja mina olin kaardilugeja.
Teel tegime umbes iga 2-3 tunni järel bensiinijaamades peatusi, eelkõige beebi vajadustest lähtuvalt. Imetasin autos, mähkmeid vahetasime autos. 4-aastasele oli ostetud mõned uued mänguasjad, et igavuse korral meelelahutust oleks. Kahjuks ei tulnud me selle peale, et niivõrd pikk sõit võib lapsel südame pööritama ajada. Meie pääsesime tänu rohketele puhkepausidele õnneks kergelt (loe: ilma oksehoogudeta), kuid hilisematele pikematele reisidele oleme kaasa ostnud spetsiaalseid looduslikke mustika-ingveri tablette.
Sõit kulges mööda E67 maanteed läbi Ikla, Riia, Kaunase, Marijampolé, Suwalki, Augustówi, Bialystoki (viimane jääb küll kaardilt vaadates otseteelt pisut kõrvale, kuid on valitud teede seisukorrast lähtuvalt).
Õhtul jõudsime Varssavisse, kus peale mõningast linnaliikluses ekslemist lõpuks sõprade juures maandusime. Tagasiteel ööbisime Varssavist paar kilomeetrit lõunas asuvas ning tee peale jäävas Stari Dvori motellis, öö lisavoodiga toas maksab seal u 1000 EEK, koos hommikusöögiga.
Varahommikul jätkus tee läbi Lõuna-Poola (Tomaszów Mazowiecki, Piotrków Trybunalski, Czestochowa, Katowice, Tychy, Bielsko-Biala, Cieszyn) Tšehhi ja Austria poole. Poolas on heaks kombeks sõita võimalikult tee servas, kuna kaherealise maantee keskel on kujuteldav kolmas sõidurada, mida mööda ka pidevalt ohtlikke ja vähemohtlikke möödasõite harrastatakse. Sellest ka nimetus: enesetapjate rada (ma pole kindel, kas poolakad seda ka ise nii kutsuvad!). Lõuna-Poolas on maanteed tunduvalt paremas olukorras kui põhja pool, liiklus kiirem ning ohutumana tunduv. Siiski õnnestus meil paar korda õigelt teelt eksida, mis tõi kaasa asjatut aja-ning närvikulu.
Tšehhist läbisõit läks üpris ruttu, läbisime Frydek-Misteki, Olomouci, Brno ja Breclavi.
Austria piirilt ostsime tasulise kiirtee vinjeti ning võtsime suuna Viini poole. Värske Varssavi-kogemuse taustal kartsime Viinis veelgi põhjalikumalt ära eksida. Kartus osutus õnneks asjatuks, võibolla just tihema ja põhjalikuma teemärgistuse ning teeviitade tõttu.
Õhtul jõudsime Grazi kaudu Sloveenia piirini. Mariborist Ljubljanani on kiirteel 4 teemaksukogumispunkti, kus saab maksta ka eurodes, 1.50-3.50 igaühes. Ljubljana oli meie esimene sihtkoht, kuna Maarja ja Jure elavad Ljubljana lähistel.
Edasine reis Horvaatiasse Pag`i saarele kulgeski juba koos me sõprade ning nende tollal 4-kuuse beebiga meie jaoks pingevabalt ning elamusterohkelt, kuna kaardilugemisele ei pidanud enam eriti tähelepanu pöörama ning kaljuserva raiutud rannikuäärne maantee pakkus nii närvikõdi kui imeilusaid vaateid rohketele saartele. Horvaatias on kiirteed tasulised, teemaksu kogumise punktid on keset kiirteid ning seetõttu on ummikud kerged tekkima. Teemaks iseenesest väga suur ei ole, 4-5 EUR-i ühes punktis.
Hommikuti sõitsime saarel ringi ja avastasime uusi randu, kus peesitasime ja snorgeldasime umbes keskpäevani, seejärel lõunastasime mõnes konobas (kalarestoran), lõuna paiku pidasime kerge siesta ning õhtuti võtsime ette pikemaid jalutuskäike. Konobasid on terve Horvaatia piltlikult öeldes paksult täis. Jure ütles, et isegi kui terves külas on ainult 2 maja, võib kindel olla, et üks neist on konoba ja teine kirik. Kohalikud on väga turistidele orienteeritud ja sõbralikud, eriti just laste vastu. Polnud harv juhus, kui meile võhivõõraste poolt laste kohta komplimente tehti ja nende nimesid uuriti.
Lapsi määrisime päevas paar-kolm korda üleni päevituskreemiga ning pidasime silmas, et neil mütsid peas püsiks. Mind hakkas 3-4 päeva pärast vaevama salapärane allergia, mis avaldus kätele ja jalgadele tekkinud sügelevas lööbes. Algul arvasin, et tegemist on mind lapsepõlves vaevanud päikeseallergiaga. Hiljem selgus, et hoopis soolasest mereveest tingitud ning üpris hõlpsalt ennetatav, kui kohe peale ujumist end puhta veega üle loputada. Pesemisvõimalus on vaid avalikes linnarandades, ja sealgi mitte igal pool, seega said minu päästjaks törts dušigeeli, švamm ja 1,5-liitrine plastpudel kraaniveega, mille alati randa minnes kaasa võtsin. Kasulik ost oli ka kummist kõrvatropid, et snorgeldamise ajal vesi kõrva ei läheks. Kuna rannad on valdavalt kivised ning täis meresiilikuid, ei saa ujuda ilma vastavate jalanõudeta.
Teine autoreis viis meid 2005. aasta juunis Visi saarele, kus veetsime 2 nädalat. Reis kulges tunduvalt kiiremini, kuna tee oli juba tuttav ning ära eksisime seekord vaid Varssavis. Reis Ljubljanast Splitti võttis koos puhkepausidega aega umbes 9 tundi, lisaks veel 1,5 tundi praamil. Seekordne tee viis meid sügavamale sisemaale, kus endiselt on näha sõjajäljed. Kuuliaugud majadel, varemetes külad, siiani kahjutuks tegemata miiniväljad, õnneks küll rohkete hoiatussiltidega märgistatud ning okastraadiga piiratud. Serblased, kes kord oma kodudest põgenema sunniti, pole siiani julgenud naasta. Samamoodi ootavad Serbias tuhanded varemetes majad oma horvaatlastest omanikke, kardetavasti asjata.
Splitis jalutamiseks jäi meil kahjuks vähe aega, siiski jõudsime paarikümne minutiga Spliti imekaunile iidsele vanalinnale tiiru peale teha. Ainsa negatiivse kogemusena väärib esiletoomist kahe auto esirehvi lõhkemine Visi kivistel mägiteedel, õnneks siiski mitte ühel ajal korraga. Abi saime Vulkanizacija`st ehk rehviparandustöökojast, mida isegi sellisel pisikesel saarel nagu Vis oli vähemalt 2 tükki.
Elasime kahe perega 4-toalises apartemendis mõnusa väliköögiga, kus õhtuti sumedas suveöös kaarte mängides kenasti aega veetsime ning laes ronivaid gekosid jälgisime.
Eelolevaks suveks on meil reisiplaanid ammu tehtud, ning tee viib taas Horvaatiasse, Mljeti saarele. Seda eelkõige tänu Estonian Airile, kes avab aprillist otseliini Tallinn-Dubrovnik. Tee, mis varem võttis aega 3 päeva, saab läbitud 3 tunniga.
Tunnen juba ette elevust, et saan tutvuda selle muinasjutulise linnaga ja jalutada neil paljukiidetud peegelsiledaks kulunud marmorplaatidel kauni keskaegse arhitektuuriga vanalinnas.
Horvaatias olles on lihtsalt kohustuslik:
*Nautida Horvaatia mägist loodust ning linnade iidseid arhitektuuripärleid– seda ei saa kirjeldada, seda peab ise nägema!
*Maitsta imehäid veine ja isetehtud napse – travaricast alates grappaga lõpetades. Turul maksab veiniliiter 15-20 kunat, kangem kraam umbes poole rohkem.
*Hellitada oma kõhtu mereandidega. Toit, muuseas, on horvaatlaste jaoks väga olulisel kohal ning sarnaneb oma olemuselt teiste vahemeremaade omaga. Kasutatakse rohkelt oliiviõli (maamajapidamiste juurde kuulub tavaliselt ka oliivisalu, külmpressitud oliiviõli liiter maksis 40 kunat ehk 80 krooni) ja balsamiäädikat, looduses leiduvaid maitsetaimi (rosmariin, oregano ehk pune, loorber, salvei jt), süüakse iseküpsetatud leiba (meie mõistes saia). Palju süüakse kala, merikarpe ning -vähke, krabisid, kalmaari; harv polnud ka vaatepilt, kui teeäärses restoraniahjus keerlesid vardas nii siga kui lammas. Hinnad on taas kord võrreldavad Eesti omadega, pizza maksis näiteks 40 kunat, merikarbid pusaro-kastmes aga olenevalt kohast 80-120 kunat kilogrammi eest.
*Snorgeldada. Kivised ja kaljused rannad on snorgeldajate paradiis. Eriti palju värvilisi igas suuruses kalakesi ujub ligi, kui visata vette saiapuru vms. Merepõhjas on kõikvõimalikku floorat ja faunat. Kangemad ja oskajamad harrastavad sukeldumist.
*Pidutsemishimulised noored võiksid külastada Hvari saart, mida kutsutakse Horvaatia Ibizaks.

Loomake ilmutas end!

Posted on

 
Meie oravatüdruk on juba nii suur, et julgeb pesast välja tulla! Aga miks just oravatüdruk – Feliks ütles, et on. Sest tüdrukutel on ju kõrvad niimoodi…eee…püsti ja juuksed siledad. Poistel on aga juuksed turris. Posted by Picasa

Kevadsupleja

Posted on

 
No paluuuun! Visake juba mõni kivi!!! Posted by Picasa

Laululuiged

Posted on

  Posted by Picasa

Loommõistatus lahendatud

Posted on

 
Täitsa orava näoga! Posted by Picasa

Käsitöönurk

Posted on

…Mis ju ikka ühes korralikus emablogis olema peab:)
Eile sain pakikese uuest netipoest nimega Harriet. Tellisin sealt väheke lõnga ja kolm ajakirja. Novita suvi 2006 oli päris põnev lugemine ja seal oli rohkelt igasugu huvitavaid ideid.
Kogu see asi rõõmustas mind ühelt poolt väga, teisalt tegi aga metsikult kurvaks… – mul lihtsalt pole aega käsitööd teha! Naabrinaine, kel endal on 3 poega, lohutab mind pidevalt, et küll see aeg tuleb, kui laste kõrvalt juba rohkem aega on. Aga ma tahaks kohe… Vahel ma isegi leian käsitöö jaoks aega, aga seda on vähe! Hetkel on mul näiteks pooleli 2 kotti ja hinge peal on suvised topid endale ja Suusile. Ja siis veel suvekampsik Suusile – pisikestele on ju hea teha, saab rutem valmis:) Samas hindab ka Feliks käsitööd väga. Kui selgus, et kollase-oranži-salatirohelistest motiividest peaks lõppstaadiumis heegeldatud kott saama, oli Feliksil otsus kindel – sellest saab tema kott! Aga palun! Mulle on sellised kutid alati meeldinud, kes ema tehtud asju kanda armastavad:)

Kui ma tugitoolis heegeldan, pressib Susanna end tavaliselt ligi ja teatab, et ta tahab ka heegeldada. Ja siis proovib mul heegelnõela käest ära võtta ja seda ümber lõnga keerama hakata. Kui mul juhtub kudumistöö käes olema, tuleb sellest 10 küünega kinni hoida, sest paar korda on Susannal õnnestunud vardad enda valdusesse saada, muidugi nii, et ta vardad siuh! silmustest välja tõmbab.

Ma mäletan, et ma ise hakkasin käsitööd tegema umbes 5-aastaselt, kui vanaemal oli ristpistes patjade tikkimise vaimustus. Siis tikkisin ma ka oma esimese padja – 2 rida, 10 risti reas, siis järgmine värv ja veel 2 rida, ühes ruudus 5 erineva värviga rida ja siis kõrvale ühe risti kaugusele järgmine ruut. Kõige lõpuks tikkisin nende ruutude vahele ühevärvilise rea. Päris ilus padi sai, väheke piklik selline.
Kudumisega oli aga kooliajal igavene jama – nimelt armastasin ma liiga kõvasti silmuseid kinni tõmmata ümber varda. Vanaema sõimas, mis kole, aga lõpuks tulid üle tema huulte kuldsed õpetussõnad – kootud silmus tuleb vardalt lihtsalt lasta maha libiseda, maha tõsta, ning vasaku käe sõrmel olevat lõnga ei tohi kiskuda, see lihtsalt on seal sõrme peal. Peale seda hakkas mul ka kudumine välja tulema ja see on minu jaoks siiani üks hea moodus stressi maandada.